LOOMEKONKURSI “NELJASEINA KUNST” PARIMAD TEKSTID VOL 3: Tulevik

Tulevik
Liisa Marie Orav

 

Sage

Mind ümbritseb pilkane pimedus. Läbi oma poolune kuulen ma summutatud lärtsuvaid samme. Tunnetan, kuidas mu lihased pingule tõmbavad. Sellisel ajal ei tohiks keegi liikvel olla. Pärast päikeseloojangut, kui pimedus külma tekina maale valgub, ei liigu harilikult keegi. Keegi ei võta selliseid riske. Sammud lähenevad vaikselt. Nüüd olen ma juba täielikult ärkvel. Avan ettevaatlikult silmad, aga ei söenda end liigutada. Nüüd, kus tulijad on vaid paarikümne meetri kaugusel suudan eristada kahe inimese häält. Üks on kare ja sügav meesterahva hääl, teine kuulub naisterahvale. Tal on kaunis, helisev hääl. See kõlab harmooniliselt lehtede kahina ja eemal voolava oja saatel. Häälte järgi võiks arvata, et mees on oma neljakümnendates või vähemalt sisenemas sellesse vanusesse, tüdruk aga kõvasti noorem, võibolla oma kahekümnendates. Korraga lööb metsapimeduses kumama õrn tuli. Nad on süüdanud laterna. Jumala õnnistus, et mul õnnestus täna leida piisavalt paksude lehtedega puu, kus ööbida. Muidu näeks nad mind kindlasti. Kuulan kangestunult nendevahelist vestlust:

„Ma ei suuda uskuda, et sa suutsid meid teelt eksitada! Kõik teavad, et öösel liikumine on ohtlik! Kui keegi teine polnud nõus võtma sellist riski, eriti veel jala, siis miks sina seda tegid? Veelgi parem küsimus. Miks sa MIND sellesse segasid?“ kõlab vihane tüdruku hääl laternakumast.

„Ma ei tulnud siia vabatahtlikult ja sa tead seda! Ka sind ei tahtnud ma kaasa võtta. Sa tõesti arvad, et ma tahtsin selle juraga tegeleda? Meid kahte saadeti sõnumit viima, sest nad ei hooli sellest, kas me tuleme eluga tagasi või mitte. Meie ainus ülesanne on see sõnum viia nende territooriumile sisse ja siis kaduda, kui me ei taha jälle sinna vangistusse tagasi minna. Pealegi me pole eksinud, teeleidja ütleb, et oleme õigel teel. Nii et pea suu ja ära tüüta mind!“

Upitan ennast natuke nende poole, et paremini kuulda. Korraga oks, millele toetusin, murdub järsku valju praksuga pooleks. Mul õnnestub enda tasakaal kiirelt taastada. Nad seisatavad järsult. Rasked sammud lähenevad mu puule. Lehtedest kiirgab veidi valgust läbi. Näen mehe nägu. Sellelt jookseb läbi sügav haav, templikohast kuni kaelani. Ta kõrvu ja nina on ilmselt noaga täkitud. Tõmban järsult õhku sisse. Ta silmitseb puuvõra tähelepanelikult. Istun kivistatult ja klammerdun oma oksa külge. Ta kortsutab kulmu, ning pöördub ümber. Sammud hajuvad kaugusesse. Istun veel vaikuses, kuni olen kindel, et nad on läinud. Peagi täidab õhku taas vaikus, täidetud vaid veevulina ja lehtede sahinaga. Suikun vaikselt tagasi unne.

Paari aasta eest tabas maailma ränk viirusepuhang. See algas väikselt, paar haigestunut Hiina tööstuslinnades. Ajalehed avaldasid uudiseid, kuidas maailma ohustab uus ja ränk haiguspuhang. Mäletan veel, kuidas me istusime oma klassikaaslastega ja üritasime ennast veenda, et olukord pole nii tõsine. Ja natuke aega tundus, et haiguspuhangud püsivadki võibolla vaid Hiina piirides. Siis aga hakkas haigus levima kulutulena. Perimeeter meie kodumaa ümbruses tõmbus järjest väiksemaks. Nüüd juba teadsime, et sellest ei ole kellelgi pääsu. Esimene pauk, mis reaalsuse täielikult koju tõi, oli, kui esimene kool suleti. Paari nädala pärast oli kuulutatud välja üleriigiline karantiin. Meile lubati, et haigus peaks minema loodetavasti paari kuuga üle. Nii et rahvas ootas, kannatlikult. Aga haigus ei möödunud. Ka siis kui kuulutati, et oma majadest ei või väljuda üldse, ei langenud inimeste suremuse number. Keegi ei teadnud, kuidas haigus endiselt levib. Ükshaaval hakkasid inimesed surema. Ka need, kellel ei esinenud haigusnähte. Tekkisid toiduhädad. Korterid ja tänavad jäid järjest tühjaks. Kurnatud inimesed ei tundnud peagi enam hirmugi haiguse ees. Tänavad täitusid taas inimestega, mis muidugi ei aidanud kaasa haiguse leviku piiramisele. Valitsus saatis sisse sõjaväe. Kõik, kes olid värskelt haiguse saanud, korjati kokku ja viidi minema. Pärast seda ei nähtud neid aastaid. Ei neid ega ka nende laipu. Seda päeva hakati kutsuma Puhastuspäevaks. Alles jäi käputäis inimesi, kes ei haigestunud. Sealhulgas ka mina. Maailm meie ümber jäi tühjaks. Aastateks. Meie kodud, linnad, asulad, kõik jäid hooleta. Meie siinpoolsus lagunes.

Korraga hakkasid need inimesed, kes rööviti, tagasi ilmuma, vähekese haaval. Algselt hakkasid levima kuulujutud, et on leitud metsast kellegi surnukeha, kellegi, kes Puhastuspäeval minema viidi. Ta keha olevat kaetud haavade ja sinikatega, mis veel värskelt veritsevat. Keegi muidugi ei uskunud seda, kaasaarvatud mina, sest neid inimesi peeti juba aastaid surnuks. Kuid siis hakkas levima järjest rohkem jutte, veel inimestest, kelle laipasid leiti. Mu kindlus hakkas iga uue jutuga järjest rohkem värelema, kuni ma lõpuks ise sattusin sellise laiba otsa. Mehe nägu oli lõhestatud, sügavad haavad katsid kogu ta kere, ta käeluu turritas ta naha alt välja. Ta näol oli piinatud ilme. Pidin peaaegu oksendama, jooksin tast nii kaugele kui sain. Hakkasin järgneva paari nädala jooksul nägema järjest rohkem selliseid laipu. Katsin nad kõik langenud lehtede või muu kraamiga mis käepärane oli, et nad ei peaks vähemalt niimoodi kõdunema metsa vahel. Peagi ei ilmunud enam välja vaid laibad. Külajuttude kohaselt olevat nähtud kedagi, kes oli endiselt veel elus. Nende liikumine ning käitumine sarnanevat metslooma omaga. Nad olevat samuti haavatud, ning läbi pekstud nagu kõik teised, kelle me leidnud olime. Ka need juhtumid tihenesid, iga uus juhtum olevat veel rohkem looma moodi kui eelnev. Nad hakkavat tapma inimesi, nad ei paistvat tundvat mitte mingit hirmu. Nad liikuvat vaid öösel, pimeduse katte all.

Ühel õhtul, istusin ma puu otsas, mille olin valinud tulevase öö veetmiseks. Sättisin end lehtede varju peitu, et mitte möödaminejatele silma paista. Olin juba poolenisti unne suikunud, kui kuulsin madalat urinat puu lähedusest. Ajasin end istukile ja piilusin lehtede vahelt välja. Ma nägin silmanurgast, kuidas midagi kiirelt mööda vilksatas. Jälgisin tähelepanelikult ümbruskonda, kui korraga mu kõrvu kostus taas see madal urin. Puude vahelt roomas välja inimene, elus, kuid ilmselt surma äärel. Ta nägi välja nagu kõik need laibad, kelle olin matnud lehehunnikutesse ja muu kraami alla. Ta jälgis mind näljase pilguga nagu ilves oma saaki varitsemas. Tulin kiirelt oma halvatusest välja, krabasin oma koti ja ronisin täiel kiirusel mööda puud üles. Nii kõrgele kui oksad mind kanda suutsid. Mutant ründas puud mu äkiliste liigutuste peale, kuid tänu ta haavadele, mis ilmselt valmistasid talle sügavat valu, ei suutnud ta õnneks üles ronida. Haavatud mutant piiras mu puud edasi. Tol öösel ma ei maganud.

Kõlgutan jalgu üle oma oksa ja söön oma eilse õhtusöögi jäänuseid. Mõtlen eilsete sündmuste peale. Kuhu nad minna võisid? Keset ööd? Riskides mutantidega (see nimi jäi lõpuks neile külge, nende loomaliku käitumise pärast)? Pealegi tundusid nad üldiselt üsna rahulikud selles osas. Siis meenub mulle mehe nägu. Lõhestatud haavadega, kõrvad ja nina täkitud. Kas võis olla, et tegemist on ka kellegagi puhastuspäevalt? Kellegagi, keda ei ole surnuks piinatud või hulluks aetud? Tänu viimaste päevade vihmale on tulijate jäljed endiselt poris näha. Olen õppinud oma jälgi kustutama, et keegi mind ei saaks jälitada või röövida nii rumala vea pärast nagu jalajälgede jätmine. Olen õppinud ka tundma taimi ja loomi, milliseid on võimalik süüa ja kuidas neid valmistada. Muidugi ka oskan küttida. Toidu hankimine on nüüd kõigile keeruline. Enne võis lihtsalt jalutada mõnda poodi sisse ja valida endale ükskõik mida. Ükskõik mida hing ihkas. Nüüd peab selle ise hankima. Kes sellega hakkama ei saa, sureb nälga. Nii lihtne see ongi. Vaatlen jalajälgi. Nende saapad olid keerulise roomikumustriga, tunduvad päris kvaliteetsed. Igal juhul ei saa need kuuluda mõnele kohalikule. Nüüdseks on kõigil jalanõud läbi kantud. Ja kui kellelgi isegi oleks uuemaid matkasaapaid, ei liiguks nad keset ööd nendega mööda metsasid ringi. Liiga riskantne. Vaatan hetkeks oma saapaid. Ka mul on matkasaapad jalas, kuid pärast aastate pikkust kandmist annab nende välimus veidi soovida. Aga nad ajavad asja ära, kuni mul õnnestub kuskilt paremad varastada. Nüüdseks olen ma oma toidujääkidest vabanenud. Pakin oma koti kokku ja seon end puu küljest lahti. Viskan veel korra pilgu jälgedele. Iga ratsionaalne mõte mu peas kisendab, et ma ei järgneks neile. Aga teisest küljest tapab mind mu uudishimu. Kortsutan nina. Kuigi iga instinkt ütleb, et ma pööraksin kannapealt ringi ja läheksin kaarega mööda kõikidest probleemidest, mida võõrastele järgnemine võib tuua, otsustan siiski neile järele minna. Teen kindlaks, et keegi ei jälgi mind, ning lasen end ettevaatlikult puu otsast alla. Mu jalad puudutavad maad pehme plärtsatusega. Sean sammud metsa poole.

 

Harmony

Oleme kogu öö Astropheliga metsas uidanud. Tunnetan, kuidas lõikehaavad mu seljal ja käsivartel valutavad. Õnneks on haavad viimase paari päevaga natuke paraneda jõudnud, nii et vähemalt ei ole ma verega pidevalt kaetud. Astrophel muudkui kinnitab mulle, et oleme õigel teel. Ega mul muud üle jää kui teda uskuda. Ta muudkui kinnitab, et teeleidja näitab, et oleme õigel teel. Jälgin, kuidas väike uurilaadne kettakene tal kuldketiga vöö küljest ripub. See on teeleidja. See näitab teed ükskõik kuhu hing ihaldab minna, olgu see kasvõi üksik känd keset Amazonase vihmametsa. Aga see pole see, mille pärast see tegelikult meile väärtuslik on. Lisaks tee näitamisele, laseb see vidinake välja helilaineid, mis peletavad lähedal asuvaid mutante. Nii oleme me võimelised liikuma ka pimedal ajal, kui inimesed magavad, nii, et me kellelegi silma ei saaks hakata. See vidin ei pruugi alati kõikide mutantide vastu töötada, sellepärast saadetaksegi sellistele retkedele tühjasid kohtasid. Tühjasid kohtasid nagu mina ja Astrophel.

Pärast puhastuspäeva, korjati kõik „haiged“ inimesed kokku ja viidi linnast välja, lubadusega, et meid ravitakse terveks ja tuuakse tagasi oma kodudesse. Seda aga ei juhtunud. Meid peeti maa all vangidena. Ükshaaval hakkas kõrvalruumidest sammukaja kaduma. Öeldi, et nad on terved, et nad on teel tagasi oma kodudesse, oma perede juurde. Kes muidugi veel elus olid. Nii andsid nad lootust vaid mõnedele meist, lastele ja mõnele naiivsele täiskasvanule, kes kogu südamest uskus, et ees on ka nende jaoks värvilisem tulevik. Mina sellesse enam ei uskunud. Usk oli kadunud juba pikalt. Külmad käigud meie ruumide vahel kajasid tühjalt ning kummitavalt. Toa keskel rippuv lamp kumas jäiselt üle toa, heites varje seintele ja muutes need helehallid seinad justkui mu hauaks. Sellises eralduses istusin mina oma kongis mitu aastat. See imeb sust elu välja. Sa ei taha süüa, juua. Tegin kõik, et oma tuju üleval hoida. Tegin trenni, joonistasin, ehitasin oma vähesest mööblist skulptuure, ükskõik mida, et mitte hulluks minna. Ainus vaheldus nendele külmadele seintele oli kord kuus, kui meid kongist välja võeti ja katseid läbi viidi. Meid uinutati, lõiguti ja süstiti, kõik vabanduse all, et oleme teel tervenemise poole. Võisin ainult arvata, kui paljud on surnuks lõigutud, piinatud või kelle meel lihtsalt murdus. Küllap siis mina ja Astrophel olime ühed vähestest, kes veel piisavalt terved ja mõistuse juures, et meid sellele teele saata. Kui tekib küsimus, miks nad lihtsalt ei saada seda teadet ühest asutusest teise oma telefoni või mingi mu vidinaga, siis nad meile väitsid, et asi on kinni traditsioonides. Mina arvan, et tegelikult on see lihtsalt, et meid mõnitada. Mõnitada, et siin väljaspool valitsuse müüre on inimestel veel elu. Enne, kui meid välja saadeti, kinnitati meie kaelale naha alla kiip, millega nad saavad meie teekonda igal ajal kõikjalt jälgida. Et me ei saaks põgeneda. Kaelalt on ohtlik seda ise eemaldada ka, pole ju kindel, et ennast ära ei tapa selle käigus. Pealegi, kes teab, äkki plahvatab see kiip veel või midagi, kui me õigel trajektooril ei püsi

Tõmban järsult õhku sisse. Nii lihtne oleks mul lihtsalt krabada teeleidja ja kaduda metsa. Isegi kui mind lastakse õhku on surm parem variant kui minna tagasi neisse piinakambritesse. Sellel ajal, kui oma mõtetes olin, oleme märkamatult jõudnud kohale. Seisame Astropheliga pankranniku serval, ning vaatleme veest välja ulatuvat müüriga ümbritsetud ehitist. See on madal klaaskatustega futuristliku välimusega steriilne hoone. Akendest kumab õrna valgust. Meretuul puhub läbi mu juuste. Olemegi kohal. Ronime ettevaatlikult mööda kallast alla. Päike hakkab silmapiiri tagant tõusma. Oleme siit loodetavasti õhtuks läinud, veel parem, juba kuskil kaugel sellest põrgust. Väljaspool valitsuse radarit. Veest ilmub nähtavale tõstuk, millel seisavad kaks relvastatud meest. Näen kaugusest, kuidas üks neist surub oma kinnastatud käe oma paremale kõrvale ning räägib midagi. Tõstuk tuleb meile järjest lähemale, kuni on lõpuks täiesti kuival. Me astume peale.

 

Sage

Järgnen nende jalajälgedele peaaegu et terve päeva, kuni lõpuks jõuan kuivale. Nende jälgi pole enam näha. Vaatan ümbrust. Olen jõudnud hõredasse männikusse. Tunnen merevee lõhna. Küllap siin mu väike luureretk siis ka lõppeb.  Otsustan maha istuda ning natuke süüa. Toetan selja vastu mändi ning sulgen silmad. Tuul sasib mu õlapikkuseid juukseid. Päike on vajumas silmapiiri taha. Sellises rahus võiksin ma lausa uinuda, kuid enne pean endale selleks sobiva puu leidma. Mu mõtterong peatati läbilõikava kiljatuse poolt, mis metsa läbistas.

 

Harmony

Toetan oma pead pakule, kuni Astrophel oma väikese taskunoaga mu kukalt urgitseb. Meile teatati, et meile on järgi saadetud valitsuse sõiduk, et meid tagasi viia, seega aega pole. Kiibid peab kiirelt kätte saama ja uttu tõmbama. Valu läbistab iga mu kehaosa. Tunnetan, kuidas noatera ettevaatlikult mu nahka läbistab. Võrreldes sellega, mida olen pidanud taluma viimased paar aastat, pole see midagi. Kuid siiski ei suuda ma ennast peatada valu pärast kiljatamast.

„Käes!“ hüüatab Astrophel ning surub tüki mu rebitud särgist mu kaelale. Ta vibutab äsja mu kaelast välja rebitud kiipi mu silme ees. Aga ma ei näe seda. Valu pimestab mind. Tunnen, kuidas maailm mu ümber ringi hakkab käima. Mu jalad vajuvad mu all kokku, kuni olen jõuetult maas külili. Sirutan veel käe Astropheli poole, kes paaniliselt mind teadvusele üritab ajada. Mu mõistus kaob pimedusse.

Kuulen oigeid. Need ei kuulu Astrophelile. Kellelegi tuttavale, aga mitte Astrophelile. Mul läheb hetk, et mõista, et kuulen enda oigeid. Tõusen järsult istukile, mis saadab vaid veel ühe valulaine läbi mu keha ning sunnib mind tagasi pikali heitma. Uurin enda hägust ümbrust. Näen end ümbritsemas rohelisi lehti. Ei midagi muud.  Üritan end külili keerata, mille peale mu keha läheb tasakaalust välja, ning pöördub taas järsult tagasi. Lasen välja kerge kiunatuse. Ma pole maapinnal. Tunnetan käega oma kehaalust. Puukoor. Olen puu otsas. Kuidas ma siia sain? Alles olin ma Astropheliga—ASTROPHEL! Kus ta on? Mis juhtus? Ma ei jõudnud ta kiipi ju välja lõigata enne kui minestasin. Järelikult ta kas põgenes või ta nabiti kinni. Ma pean kiiremas korras tagasi saama! Ma pean.

Kostab kerge praks. Pööran aeglaselt pea hääle suunas. Mu kõrval oksal istub poiss. Umbes kahekümne aastane, õlgadeni juustega ja vaatab mind tähelepanelikult. Teen kõik, et mitte paanitsema hakata. Hingan aeglaselt sisse. Ja siis välja. Alustan oma kõige enesekindlamal häälel, mida suudan välja pigistada:

„Kus on-“

„Su paarimees võeti kaasa,“ kostab poisi madal laulev hääl läbi pimeduse, „Nad pidasid sind surnuks, nii et jätsid su lihtsalt sinna kõdunema. Nad ei vaevunud kontrollima, kas oled elus või mitte. Su paarimees üritas põgeneda, aga ta saadi siiski kätte. Vinnasin sind endaga siia puu otsa ööseks, et mutandid ei saaks sind kohe ribadeks kiskuda. Puhastasin ka su haava kättesaadavate vahenditega. Hommikul lähed sa oma teed.“

Kerin kiirelt oma peas mõtteid edasi-tagasi. Tunnen viha kõige vastu, mis mind ümbritseb. Vihkan seda puud mille otsa olen vinnatud, vihkan mutante, kes näljaselt pimeduses luuravad, vihkan seda poissi, et ta mind lihtsalt surema ei jätnud ja eelkõige vihkan ma seda valitsust, kes meid sellisesse põrgusse algatuseks viskasid. Tahan midagi lüüa, aga kätes pole liigutamiseks jõudu. Väsimus sunnib mu silmalaud taas suletuks.