Viktoriia – elukutseline vabatahtlik

IMG_2273

Viktoriia Khopetska on Ukrainast pärit noor, kes töötab igapäevaselt Tallinnas Pääsküla noortekeskuses. Viktoriia on siin Euroopa vabatahtliku teenistuse (EVT) projekti “Kultuuride turbulents” raames, mis on Tallinna noortega tegelema toonud viis välisvabatahtlikku erinevatest riikidest: Ungarist, Ukrainast, Valgevenest ja Itaaliast. Alljärgnevalt jagab Viktoriia oma muljeid elust Tallinnas ja tööst noortega ning räägib, kuidas vabatahtlik töö kui elustiil tema jaoks alguse sai.

Ärkan taas oma soojas mugavas voodis. Teen maitsvat kohvi, küpsetan pannkooke ja söön hommikust, vaadates läbi akna vihmast, kuid nii meeldivat ja juba tuttavat tänavat. Riietun Eesti lipu värvidesse, kuna tunnen selleks vastupandamatut soovi. Inspiratsioonist tiivustatuna lendan linna teise serva, et tegeleda millegagi, mis on mulle alati rõõmu pakkunud ja sundinud mind pidevalt ennast arendama. Naasen koju (või lendlen edasi kuskile mujale) suure hulga muljete ja meeldiva väsimusega ning jagan seda äsja leitud sõbraliku ja armastava perega. On see paradiis? Tegelikult mitte. Keegi Euroopa Komisjonis lihtsalt otsustas, et noored vajavad EVT-d. Ning neil oli õigus.

Minu lugu algas Ukrainas, kus ma 1996. aastal sündisin. Umbes kolm aastat tagasi hakkasin erinevatel üritustel vabatahtlikesse tegevustesse sukelduma, mille järel hakkasid sõbrad mind kutsuma „igaveseks vabatahtlikuks“ ja tegid nalja, et harjumusest hakkan kogu ülejäänud elu tasuta tööd tegema. Ma ei tea, mis edasi saab, kuid siiamaani on neil õigus olnud. See ei pahanda mind üldse, vaid isegi lõbustab.

IMG_2277

Lapsena arvasin mingil põhjusel, et suureks saades on võimatu erinevaid tegevusi ühendada. Seetõttu õnnestus mul umbes kümme aastat tagasi iga päev pärast kooli osaleda kõikides ringides ja koolivälistes tegevustes, mis minu kodulinnas saadaval olid. Hiljem tegi ülikool omad korrektuurid (õppisin rahvusvahelisi majandussuhteid), pidin kolima pealinna, kohanema uute tingimustega ja unustama mõneks ajaks loomingulise arengu. Kui nägin kandideerimist projekti Culturbulence (“Kultuuride turbulents”) Tallinnas, ei olnud mul loomulikult mitte ainsatki kahtlust, et järgmine aasta pärast lõpetamist möödub selliselt. Sarnaselt mõtlevate inimeste keskel, soodsas keskkonnas minu tantsu-, muusika- ja õpetamisoskuste arendamiseks ning viibides samal ajal ühes tehnoloogiliselt arenenumas Euroopa riigis, Baltimaade Silicon Valleys.

Eesti tundub mõnikord olevat kogu maailma päikesepõimik. Nii paljude andekate inimeste ja geniaalsete leiutiste eluteed on siit alguse saanud. Ning ma ei räägi ainult Skype’ist ja Arvo Pärdist, vaid ma kohtan neid inimesi tänaval, tööl olles või puhates. Nad on alati sõbralikud ja abivalmid (kes ütles, et eestlased ei naerata?), nende pead on täis uusi ideid ja toredaid algatusi, ning nende südameis lõõmab armastus teiste olendite ja oma sünnimaa vastu.

Püüan nüüd olla ratsionaalsem. Need on mõned asjad, mis mind siin vaimustasid:

  • tasuta ühistransport Tallinna elanikele. Linna tõhus ühistransport aitas mul toime tulla asjaoluga, et Pääsküla noortekeskus, kus ma töötan, asub minu kodust nii kaugel. See on kindlasti ainulaadne kogemus linnade majandamises, ning Eesti üllatas mind sellega head mõttes.
  • uskumatult kvaliteetne muusika. Curly Strings, Ewert and the Two Dragons, Ott Lepland on vaid mõned neist muusikutest, kes minu kõrvadele pai teevad. Ma ei tea, kust nad inspiratsiooni ammutavad, kuid kindlasti on see seotud Eesti loodusega, mis väärib eraldi lõiku.
  • metsad, sood, järved, saared. Eestis on kõik nn inimsuuruses, mis võimaldab inimese sügavat ühendust loodusega. Kui näeme siin mõnda küngast, küsime mõnikord kohalikelt riukaliku naeratuse saatel, kas see on riigi kõrgeim punkt. See on küll niisama naljategemine, kuid tegelikult on massiivsete pinnavormide puudumises midagi armsat ja rahustavat.
  • jätkuks eelmisele lõigule on siin ka õhk eriline. Isegi pealinna õhk lõhnab männiokaste, märgade lehtede ja värskendava jaheduse järgi. Iga järgneva päevaga tunnen end seetõttu üha tervema ja energilisemana.
  • isiklik ruum. Hoolimata soovist suhelda ja inimestega läbi käia, peab minusugune pooleldi introvert mõnikord üksi olema. Mul on hea meel, et Eesti seda võimaldab, mitte ainult paljude eraldatud paikade tõttu, vaid ka tänu kohalike mentaliteedile mitte sekkuda sinu ellu, kuni sa selleks ise valmis ei ole.

Keel on omaette teema. Käisime ükskord stand-up etendusel, kus enamik etteasteid oli eesti keeles. Tajusin naljade kvaliteeti, tundsin naeru endas mühisemas, kuid see vaibus, kuna öeldu tähendusest ei õnnestunud aru saada. Kas see pole mitte motivatsiooniks, et õppida ära see haldjate keel, nagu mu kaasvabatahtlikud seda ükskord nimetasid?

Minu jaoks on Euroopa vabatahtlik teenistus üheaastane kursus selle kohta, kuidas olla õnnelik ‒ ilma igavate loengute, tüüpiliste hoiakute ja kalli hinnata. See on elukool selle väljendi parimas tähenduses. Ning kui elu mõtteks on pakkuda teistele rõõmu, olen siin kuni praeguseni omandanud selleks parimad eeldused.

erasmus-logo-high-resolution

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga