Välisvabatahtlike kogemus: Eestis töötamise võimalused ja väljakutsed

teampic

„Õpime läbi koostöö“ on Euroopa Solidaarsuskorpuse programmi rahastatud rahvusvaheline vabatahtliku teenistuse projekt, mis toob Tallinna noortekeskustesse aktiivsed noored Itaaliast, Austriast, Gruusiast, Venemaalt ja Türgist.

Uurisime neilt, mida nende igapäevane töö endast täpsemalt kujutab ning millised asjad muudavad Eesti eluga kohanemise keeruliseks.

Octavian noortekeskuses

Octavian noortekeskuses

Vabatahtlik töö kõlab tegevusena, mida saad teha just siis, kui soovi ja aega on, kuid programmi kaudu siiatulnud noored töötavad sarnaselt tavalisele palgatööle. Vabatahtlikelt ei oodata erialast haridust, piisab siirast soovist õppida ja panustada. Palka nad ei saa, küll aga kaetakse transpordi- ja majutuskulud ning antakse söögi- ja taskuraha. 

Projektis osalevad vabatahtlikud ei tööta kõik koos, vaid igaüks ühe kindla noortekeskuse juures. Peamiseks ülesandeks on noorsootöötajate abistamine igapäevatöös ning oma initsiatiivil organiseeritud ürituste ja tegevuste korraldamine noortele. 

Näiteks Türgist pärit Kerimi üheks kireks on muusika ja oma oskusi ning teadmisi jagab ta ka teistega. Samuti on Kerim kirglik arvutimängude mängija ja jaapani kultuuri huviline.

Itaallane  Elisa armastab hip hop ja reggaetoni tantsu ning on valmis seda noortele ka õpetama. Octavian tegeleb kick-boxiga. Peter mängib trombooni. Kõiki neid oskusi saab noortekeskuses ära kasutada ning seeläbi noori oma tegevustesse kaasata.

Peter

Peter

Kuidas aga saavad vabatahtlikud Eestis hakkama riigikeelt rääkimata?

Octavian tunnistab, et keelebarjäär on suurem kui ta arvata oskas, kuid nii kolleegide kui noortega saab suhelda inglise keeles või kehakeelt kasutades. Samuti on keskuses neid noori, kes talle eesti keelt õpetavad.

Keel keeleks, aga kui keeruline on eluga võõras riigis kohaneda ja mis on suurimad erinevused, mis noortele võrreldes nende koduriigiga silma jäävad?

Austria väikelinnast pärit Peter tunnistab, et Tallinnasse kui suurlinna kolimine oli tema jaoks põnev ja elevust tekitav samm.
Väljakutsena toob Peter esile, et tagasihoidliku noormehena on tal introvertsete eestlastega keeruline jutule saada.

Venelanna Alisa jaoks on vabatahtlikuks tulek justkui unistuse täitumine. Ta toob välja, et eesti keelest on raske aru saada ning inimesed on erinevad. Ometi just erinevate inimestega koos elades ja kokku puutudes saab kõige paremini teiste kultuuride kohta õppida.

Jakutskist pärit Aina meelest on elu Eestis mugav ja hubane, kuid ilm on imelik – talvel sajab lume asemel vihma ning kevadel lund.

Tamari

Tamari

Gruuslanna Tamari jaoks oli kohanemine lihtne, kuid kohaliku kultuuri ja reeglitega tuli siiski harjuda. Kohanemisel mängisid rolli sõbralikud ja abivalmid kolleegid, suureks toeks on tuutor ehk tugiisik, kes juhendab vabatahtlikku tööalaselt.

Kerim, kes on pärit Türgist, hindab Eesti puhul väheseid liiklusummikuid ning värsket ja puhast õhku. Lisaks toob ta välja, et Tallinnas toimub palju erinevaid üritusi, millest osa võtta ja kust uus tutvusi leida. Sisseelamine on tema meelest kerge, kui ise positiivne olla.

Milanost pärit Elisa võrdleb Tallinnat Itaalia väikelinnaga, sest inimeste arv siin on väiksem kui tema kodulinnas. Esimestel kuudel oli palju uut ja huvitavat, kuid peagi hakkas ta igatsema oma perekonda ja sõpru. Keeruline oli harjuda külma ilma, arusaamatu keele ning uute inimestega koos-elamisega.

Seda, et eestlased rahulikud on, aimas itaallane Octavian ette, kuid tema jaoks oli üllatav näha, et eestlased peavad kohusetundlikult reeglitest kinni. Näiteks, et bussiga sõites ostetakse alati pilet ja punase tulega teed ei ületata – see oli tema jaoks midagi uut. Oma kodulinnas väldib ta ühistranspordi kasutamist, kuid Eestis on ühistransport täpne ning ta teab, et jõuab bussiga õigeks ajaks sihtkohta. Negatiivseks üllatuseks oli tema jaoks kallis toit, eriti kohvi ja kala hind. Octaviani meelest on kohanemine kerge, kui oled ise valmis muutusi vastu võtma. Ainuke asi, mida ta igatseb, on päike ja toit.

Välisvabatahtlikud "Suured toed" auhinnagalal

Vasakult: Octavian, Tamari, Kerim, Peter, Elisa, Aina, Alisa ja Melisa.

Oma kogemuse põhjal soovitavad Tallinna noortekeskustes vabatahtlikena töötavad noored ka teistel sellisest kogemusest osa saada, kuna see annab võimaluse reisida, näha teisi kultuure, panna end uutes olukordades proovile, tutvuda teisest kultuuriruumist pärit inimestega ja leida uusi sõpru.

Projekti toetab SA Archimedese noorteagentuur Euroopa Solidaarsuskorpuse programmist.

ET-european_solidarity_corps_LOGO_CMYK-1 LogoArchimedestume

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga