Noor vabatahtlik toob Eestisse Bosnia ja Hertsegoviina kultuuri

Fotol välisvabatahtlik Amar. Foto autor Teele Viil
Fotol välisvabatahtlik Amar. Foto autor Teele Viil

Amar Hamzic on noor ja elurõõmu täis 20-aastane noormees Bosnia ja Hertsegoviinast. Eestisse on teda toonud huvi reisimise ning kirg noortega töötamise vastu. Vaatamata oma noorele eale, on Amar ka oma kodumaal aktiivselt tegus noorteühenduses, kelle kaudu ta ka tee Euroopa vabatahtliku teenistuse (EVT) juurde jõudis. Just nii avanes tal võimalus tulla Eestisse. Mainimist väärib ka fakt, et Amar on esimene välisvabatahtlik Eestis, kes on tulnud siia Bosnia ja Hertsegoviinast.

Allpool jagab Amar oma muljeid elust nii Eestis kui ka Bosnias ja tööst noortega.

Amari elust, tööst ja tegemistest

Minu nimi on Amar Hamzic. Olen 20-aastane, sündisin ja kasvasin üles Sarajevos – Bosnia ja Hertsegoviina pealinnas. Õpin Sarajevo Rahvusvahelises Ülikoolis masinaehituse erialal. Olen olnud aktiivne vabatahtlik erinevates vabaühendustes ning töötanud oma kohaliku kogukonna noortega. Enne praeguse EVT projektiga alustamist novembri alguses Eestis, olin osalenud ka ühes lühiajalises projektis Horvaatias 2015. aastal. Minu suurimateks huvialadeks on sport ja reisimine.

Tallinnas töötan ma Mustamäe avatud noortekeskuses. Bosnias meil sarnaseid kohti pole, kuhu noored saaksid lihtsalt tulla, midagi õppida, osaleda organiseeritud tegevustes või niisama aega veeta. Just seetõttu tundus see mulle väga huvitav. Praeguseks olen noortekeskuses algatanud mitmesuguseid tegevusi, näiteks, nagu inglise keele ja „Imelise füüsika“ klubid, lisaks olen korraldanud ka kultuuriõhtuid.

Bosnias meil sarnaseid kohti pole, kuhu noored saaksid lihtsalt tulla, midagi õppida, osaleda organiseeritud tegevustes või niisama aega veeta. Just seetõttu tundus see mulle väga huvitav.

Lisaks igapäevasele organiseeritud tegevustele, mida noortekeskustes läbi viiakse, on noortega alati tore ka niisama aega veeta – nendega lauamänge mängida, tantsida, laulda või lihtsalt juttu rääkida. Ka Bosnias, kohalikus MTÜ-s „Youth Power“, mis on praeguseski EVT projektis mind lähetav organisatsioon, oli mul võimalus töötada noortega, kuid mitte samamoodi.

Selle üheksa kuu jooksul, mis ma Mustamäe noortekeskuses veedan, annan endast parima, et koguda kogemusi ja teadmisi, et jagada neid hiljem Bosniasse naastes ka oma kogukonna noortega. Olen kindel, et need kogemuslood on noortele vajalikud, samuti meie kohalikule elule.

Vabatahtliku teenistuse algus Eestis

Olin väga elevil, kui sain 2016. aasta aprillis teada, et mind valiti Euroopa vabatahtliku teenistuse projekti välja ja ma tõesti tulen Eestisse. Kõik tuli väga ootamatult, sest mul ei olnud pärast vabatahtlikuks kandideerimist suuri ootusi. Peale Skype’i intervjuud (kuidas teisiti saakski eestlastega suhelda!?) koordineeriva ja vastu võtva organisatsiooni inimestega, oli minu jaoks selge, et järgmist sünnipäeva ma kodus ei tähista.

Lõpuks, kui mu vabatahtliku teenistuse alguse ja Eestisse saabumise kuupäev lähenema hakkas, muutusin üha närvilisemaks. Mul tekkis palju küsimusi, näiteks „Mis saab siis, kui mulle mu töö ei meeldi?“, „Mis saab siis, kui ma ei harju uue riigiga ära?“, „Millised keeleprobleemid võivad tekkida?“.

Kui ma lõpuks pakkisin kokku kõik oma talveasjad ja lennuk Sarajevo lennujaamas õhku tõusis, ei tundunud need enam nii olulised.

Elu Bosnias ja Eestis – kui erinev see siis on?

Minu esimene päev Eestis oli pühapäev, 6. november, minu 20. sünnipäev. Esimene mulje oli loomulikult seotud ilmaga – kui jõudsin meeldivast 15-kraadisest päikeselisest Sarajevost suure lume ja miinuskraadide juurde. Kuigi ma võtsin kõik oma talveriided kaasa, pidin ma esimese asjana Tallinnas ostma omale nii mütsi, salli, kindad kui ka kõik muu „Eesti talves ellujäämiseks“ vajaliku.

Koht, kus ma Tallinnas elan, on vapustav – otse kesklinnas – nii et kõik vajalik on kümne minuti jalutuskäigu kaugusel. Kuna ma töötan aga Mustamäel, on siiski iga päev vaja kasutada ühistransporti ja siin märkasin ka esimest erinevust. Erinevalt Bosniast, tuleb ühistransport siin alati õigel ajal ja sa saad sõiduplaani järgi oma käike mugavalt planeerida.

Teine asi, mis silma torkab, on see, et kõike saab elektrooniliselt teha. Enamikel juhtudel pole vaja minna panka või poodi, kuna saad kõik tegevused viia lõpuni paari hiireklõpsuga oma nutivahendis. Paljudes kohtades on võimalus (või isegi kohustus) kasutada iseteenindust, mis ei ole Bosnias eriti populaarne ega kättesaadav.

Üks suuremaid erinevusi, millega mul oli kõige raskem, oli muidugi toit! Igapäevastes söökides ei kasutata siin saia ligilähedaseltki sama palju, samuti veise- ja vasikaliha. Bosnias tuleme toime ka ilma verivorsti või kama söömata (mida olen proovinud vähemalt viies erinevas kombinatsioonis ja ikka ei ole leidnud ühtegi, mis mulle meeldiks). Ka kodujuust on mingil teadmata põhjusel siin hoopis teistsugune! 

„Cultural Chameleon“ on Euroopa vabatahtliku teenistuse (EVT) projekt, mis on toonud Tallinnasse noortega tegelema viis välisvabatahtlikku noort, nende hulgas ka Amari. Noored on siia tulnud Hispaaniast, Itaaliast, Saksast, Ukrainast ning Bosnia ja Hertsegoviinast. Projekti juhtpartneriks on Tallinna spordi- ja noorsooamet, kelle koordineerimisel töötavad vabatahtlikud Kesklinna, Kristiine, Pääsküla, Haabersti ja Mustamäe noortekeskustes.

Kameeleon kui loom, kes vahetab värvi vastavalt keskkonnale, sümboliseerib kohanemisvõimet ja avatust. EVT projektiga soovitakse luua pinnas erinevateks värvideks – meid ümbritsevaks kultuuriliseks mitmekesisuseks.

Projekti eesmärgiks on pakkuda viiele Tallinna noortekeskusele võimalusi rahvusvaheliseks koostöökogemuseks, et edendada sallivust ja kultuuridevahelist õppimist.

Projekti toetab SA Archimedes Noorteagentuur Erasmus+ programmist.

Erasmus+

tsna hoog (2)

Märksõnad

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga