Õpilased on praegu targad ja õnnetud, võiksid aga olla targad ja õnnelikud

Pea terve intervjuu vältel püsis Kaarel Rundu näol särav naeratus
Foto autor Anita Kremm
Pea terve intervjuu vältel püsis Kaarel Rundu näol särav naeratus Foto autor Anita Kremm

Pea terve intervjuu vältel püsis Kaarel Rundu näol särav naeratus Foto autor Anita Kremm

Pea terve intervjuu vältel püsis Kaarel Rundu näol särav naeratus
Foto autor Anita Kremm

Tallinna Saksa gümnaasiumis on praegu põnevad ajad, sest sellest õppeaastast asus kooli juhtima õpilaste seas väga populaarne noor direktor Kaarel Rundu (31). Ühe Eesti noorima koolijuhi sooviks on tuua kooli rohkem loovat lähenemist, valikuvabadust ning taastada õpilaste koolirõõmu. Vestlesin oma kooli direktoriga ühel detsembrihommikul ning pea terve intervjuu vältel püsis Kaarel Rundu näol särav naeratus.

Olete 2015. aasta septembrist Tallinna Saksa gümnaasiumi direktor. Miks otsustasite sellele kohale kandideerida?

Väärtustan head haridust ning nägin ennast teostavat just haridussüsteemis. Olen eelnevalt töötanud päris pikalt koolis ja tundsin, et tahan seal edasi tegutseda, kuid teha midagi uut (K. Rundu oli koolipsühholoog). Oluline põhjus oli, et nende aastate jooksul tekkis tervikpilt sellest, mida ma ise koolis muuta sooviksin.

Mida te siis muuta soovite?

Minu jaoks on väga südamelähedane teema HEV-õpilased (haridusliku erivajadusega õpilased), eelkõige näen muutuste vajadust just selles valdkonnas. Tahaksin panustada sellesse, et kõik õpilased saaksid õppida vastavalt oma võimetele, et neil oleks põnev ja huvitav ja nad saaksid väljendada oma loovust ning innovaatilisust, et nad leiaksid koolis tuge oma andekuse arendamiseks. Ma ei oska praegu öelda, milline on haridus, mida lapsed, kes alles esimesse klassi läksid, 12 aasta pärast vajavad, aga on mingid teatud põhiväärtused, mis jäävad: kriitiline mõtlemisoskus, loovus ja väljendusoskus. Kindlasti soovin muuta õpilaste suhtumist keskkonda arvestavamaks. Selle raames on meil välja töötatud ka «Rohelise kooli» visioon, mis hõlmab rohelist ja taaskasutust propageerivat mõtteviisi, ökoinnovatsiooni ja alternatiivenergia lahendusi, keskkonna lähedust ja loodussäästlike liikumisviiside kujundamist, mis toetub muutuvale õpikäsitusele.

Mis on kõige toredam direktori töös?

Mulle meeldib väga tunde anda ja sellega tahtsin kindlasti uues ametis jätkata.

Kõige toredam ongi vahetu suhtlemine noortega – kuulata, mida nad mõtlevad, mis on neile tähtis, mismoodi nad omavahel suhtlevad, mis nende sees toimub. See on minu meelest väga põnev. Minult on mitu korda küsitud, kas noored on hukas. Ei, noored pole kindlasti hukas! Nad on hästi toredad ja asjalikud, kui neid veidi innustada. Arvan, et see ongi see, mida kool peaks tegema – toetama noorte eneseväljendust ja arengut, mis on kindlasti igaühe puhul väga erinev.

Te olete koolis töötanud kümme aastat. Kuidas on kool selle aja jooksul muutunud?

Mulle tundub, et koolisüsteem üritab järjest rohkem muutuda õpilasesõbralikumaks ja arvestavamaks, samas nõudlikumaks. Mitte ainult kool ei esita nõudmisi õpilastele, vaid õpilased ja lapsevanemad omavad ootusi koolile. See on nagu vastastikune kvaliteedikontroll.

Kui mõtlete tagasi oma kooliajale, siis mis teile koolis käimise  juures kõige rohkem rõõmu pakkus?

Mulle meeldisid väga õppeained, kus õpetajad olid põhimõttekindlad, aga samas ka avatud loovale lähenemisele. Ma ise olen selle kooli saksakeelse osakonna vilistlane (gümnasistid õpivad enamiku ainetest saksa keeles ja saavad lõpetamisel nii eesti kui ka saksa lõputunnistuse). Mul on palju helgeid mälestusi sellest, kuidas näiteks ajalootunnis lavastati Kuuba kriisist näidend või bioloogiaõpetaja lubas teha ettekande vihmaussidest luulevormis või kui keemiatunnis uurisime koostisosi ning tegime kummikomme, ja tüdrukud, kes soovisid, said teha endale huulepulgad. Kõik, mis on loenguvormist erinev, jääb ka paremini meelde. Toetati loovat lähenemist, arvan, et nii võiks ja peaks olema igas õppeaines.

Loomulikult jäid meelde õpetajad, kes siiralt huvitusid õpilaste vastustest ning arvamustest, isegi kui need ei läinud nende isikliku arvamusega kokku. Selliste vestluste käigus pidi õppima argumenteerima – miks ma nii arvan? See põhimõte on praegu üha rohkem üle kandumas kõigile meie kooli õpetajatele.

Aga kas oli ka midagi, mis teile ei meeldinud?

Mulle ei meeldinud raamidesse surumine. See on tänapäevalgi nii – õpilastele ei meeldi, kui neid alahinnatakse või topitakse kuskile kitsasse ruutu.

Praegu on nõudmised õpilastele väga kõrged. Paljud noored on ülekoormatud, unepuuduses ning napib aega hobidega tegelemiseks. Mida teha?

Ma alustaksin sellest, et eelnimetatu võiks vabalt käia ka õpetaja kohta. Jah, koormused on suured, kuid mina näen siin ka võimalusi. Mõned õppeained on sellised, kus tulebki tuupida – keeli on võimatu sõnavarata õppida ja teatud valemid tuleb meelde jätta, enne kui saab neid rakendada.

Võimalust muudatusteks näen aga just valik- ja vabaainete osas. Hästi konkreetselt vastates: kooli on vaja tuua valikainete hulka teemad, kus õppekava järgi on õpilastel võimalik tegeleda oma huvialadega. Usun, et see on hea võimalus koormuse tasakaalustamiseks. Koolis ei pea olema ainult teoreetilised õppeained, vaid ka sellised huviained, nagu näiteks jooga, fotograafia, enesekaitse, kas või programmeerimine – see on üks võimalikest lahendustest.

Teine võimalus on siduda 8. klassi loovtöö ning 11. klassi praktilised tööd õpilaste hobidega, nii et ei tekitaks juurde lisakoormust, vaid võimaldaks õpilastel arendada nende individuaalseid andeid. Juhendasin gümnasiste, kes tegid muusikat ja andsid välja mixtape’i omaloominguga. Nad tegelesid endale huvipakkuvaga ning kool toetas seda. Võimalusi on mitmeid, aga kindlasti tuleb õpilasi kaasata. Arvan, et head haridust saab omandada ainult kooli ja õpilase koostöös. Seepärast tuleb noortelt küsida, mida nad tahavad ning sealt edasi tuleb partnerlussidet arendama hakata.

Kas probleem võib olla meie haridussüsteemis?

Hästi lühike vastus on, et praegu on meie õpilased targad ja õnnetud, aga tahaks, et nad oleksid targad ja õnnelikud. Sooviks, et PISA tulemused oleksid head ning samas säiliks koolirõõm. Arvan, et kui koolisüsteemid oleksid paindlikumad ja arvestaksid õpilaste huvialadega, oleks võimalik koolirõõmu tõsta. Usun, et Eesti haridussüsteem liigub üha rohkem selles suunas, küll mitte võib-olla õpilaste jaoks piisava kiirusega, aga siiski üsna reipal sammul.

Lõpetuseks – algas advendiaeg. Milline on teie jõulusoov?

Soovin, et kõik leiaksid endas hingerahu. Praegu on ärevad ajad ning ma arvan, et inimesed vajavad seda hetkel väga. Teiseks soovin, et jaguks kvaliteetaega lähedastega ja kolmas soov on, et kõik loeksid jõuluajal läbi vähemalt ühe raamatu. Ükskõik, kas digitaalselt või paberi peal.

Aitäh! Ma soovin teile ka ilusaid pühi oma lähedaste seltsis, et teiegi leiaksite endas hingerahu ning aega, et lugeda mitu väga head raamatut, sest lugeda te armastate.

Kindlasti leian. Aitäh!


Tegu on noorte ajakirjanduskonkursi «Noor tegija» auhinnalise II koha võidutööga.

Märksõnad

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga