Eleanora on välisvabatahtlik Itaaliast, kes teeb Tallinnas Euroopa vabatahtlikku teenistust. Igapäevaselt tegutseb Eleanora Mustamäe avatud noortekeskuses, kus töötab noortega, korraldab neile vahvaid üritusi ning tutvustab seal huvilistele oma kodumaa kultuuri ja kombeid. Eleanora on siin Euroopa vabatahtliku teenistuse (EVT) projekti “Kultuuride turbulents” raames, mis on Tallinnasse noortega tegelema toonud viis välisvabatahtlikku erinevatest riikidest: Ungarist, Ukrainast, Valgevenest ja Itaaliast. Jägnevalt kirjutab noor välisvabatahtlik aga lähemalt, mida tähendab tema jaoks vabatahtlik töö ja miks üldse see tee valida.
Mis on Euroopa vabatahtlik teenistus (EVT)?
Sellele küsimusele mõtlesin ma tol vihmasel pärastlõunal (oli see juba märk Eestisse minemisest?) veebruaris 2017, kui olin otsustanud osaleda konverentsil, mis muutis täielikult järgnevat aastat.
Ma leidsin tol päeval täpselt selle, mida olin otsinud. Vähem kui tunniga oli otsus tehtud – ma lahkun pärast lõpetamist töölt ja ülikoolist. Ma hakkasin avaldusi saatma ja leidsin lõpuks ühe projekti siin, Eestis. See oli töö noortekeskuses. Itaalias meil sellised kohti väga ei ole. See tundus mulle väga huvitav, nii et ma otsustasin kandideerida ja saingi selle koha.
Seejärel juhtus edasi juba kõik väga kiiresti ning ootamatult oli käes 2. september, muutuste aeg: uus riik, uus ilm (polnud kerge liikuda kolme tunniga 30 kraadist 12 kraadini), uued korterikaaslased, uus keel ja uus elu.
Esimesed seitse kuud
Kõik toimub siiani väga kiiresti. Paari reaga on keeruline kirjeldada, mida need seitse kuud minu jaoks tähendasid. Ma ei suuda uskuda, et need on juba möödas, või leppida sellega, et ainult neli kuud ongi veel jäänud.
Pilt on illustratiivne. Allikas: Pexels
Juhtunud on väga palju… Ma hüppasin rõõmust, kui nägin esimest korda lund, käisin öisel matkal, suplesin enne sauna tormamist jääkülmas järves, kõndisin esimest korda merejääl, vaatasin pidžaamasse riietatult virmalisi, külastasin kuut riiki, üritasin uut keelt selgeks õppida ja kukkusin selles haledalt läbi, sõin verivorsti, sain osa Eesti 100. sünnipäevast ja veel nii suurest hulgast sündmustest, et nendest kõigist nimekirja teha oleks lihtsalt igav.
Pilt on illustratiivne. Allikas: Pexels
Pealegi on need sellised asjad, mida ma räägin pärast seda aastat juhututtavatele – meil kõigil on ju selliseid, kes küsivad: „Kuidas läks? Ma nägin sinust väga lahedaid pilte!“ See kõik on lihtsalt hiiglasliku jäämäe pöörane tipp ja ma ei suuda seda hetkel isegi sügavuti ja põhjalikult kirjeldada. Põhimõtteliselt on võimatu selgitada kõiki minus toimunud muutusi ja ma suudan enamikku neist aduda ilmselt alles siis, kui kõik on möödas.
Pilt on illustratiivne. Allikas: Pexels
Nüüd kisub juba pikaks, seega leiame lihtsalt vastuse küsimusele, mis ootab oma järge juba veebruarist 2017: mis on EVT?
Euroopa vabatahtlikust teenistusest (EVT) võiks kirjutada lõputult, aga kui nüüd lühidalt ja konkreetselt väljenduda, siis põhimõtteliselt on EVT võimalus panna end proovile väljaspool mugavustsooni, saada aru, mida sa elult ootad, või muuta hetkega kõiki oma plaane.
Sa avastad enda kohta midagi uut, hakates samal ajal kahtlema selles, kes sa oled ja kelleks sa tahad saada. Sa läbid muljetavaldava isikliku arengu, üritades õppida tundma ja mõistma uut kultuuri, võrrelda seda ENDA kultuuriga ning kohaneda ja lõimuda uues keskkonnas. (Ega see –20 °C juures kerge ei olnud, aga nagu eestlased ütlevad – pole olemas halba ilma, ainult halb riietus.)
Ilmselt kehtib see paljude puhul, kellel on EVT kogemus, aga inimesed on erinevad, seega peaksin ma rääkima, mis on MINU EVT.
Kui võtta see ühe sõnaga kokku, siis minu EVT on olnud inimesed. Inimesed, kes loovad omavahel sidemed, mida vahemaa ei murra. Inimesed, kellega koos oleme naernud, nutnud, tantsinud, armunud, vihanud maailma ja röökinud, et see on meie elu parim aasta ja me tahame, et see kestaks igavesti. Seda kõike teeme ka tulevikus.
See on minu EVT ja ma tahan, et see kestaks igavesti.
