Hanna-Lysa on 20-aastane Tallinnast pärit noor, kes kirjutab, teeb palju vabatahtlikku tööd ning reisib. 2017. aasta sügisel otsustas Hanna kolida Austraaliasse. Alljärgnevalt kirjutab Hanna aga lähemalt, millised katsumused ootasid teda ees tööotsingutel teisel pool maakera ja mida sealsetest kogemustest õppis.
„Ole ettevaatlik, et leiad ikka tööd,“ oli lause, mis kajas mu kõrvus terve lennusõidu Sydneysse. Pangakontol olev number polnud kohe ligilähedalegi sellele summale, mis see olema peaks, et uude linna kolida, täpsemalt metropoli ehk ühte maailma kõige kallimasse linna, kus elada saab.
Töö otsimise algus
Esimese asjana proovisin ikka vanamoodi – saatsin oma CV-d igale poole, kuhu üldse saata andis. Nagu enamik noori, tahtsin ka mina minna tööle toitlustusse, kuid tundus, nagu selles linnas ei vajakski keegi endale ei baaridaame, ettekandjaid ega isegi mitte laudade koristajaid. Kummaline… Saatsin veel paar CV-d laiali, mõnda kohta isegi topelt. Vastuseid aga lihtsalt ei tulnud mitte ühestki suunast.
Lisapingutus
Need vähesed tuttavad ja lahked näod, kellega sain sel teemal vestelda, soovitasid mul minna personaalselt kohale. Printida oma CV välja ning astuda lihtsalt valitud asutusse, paluda juhatajat ja talle see CV kätte suruda, ilusti naeratada ning loodetavasti proovipäevale saada.
Sedasi ma tegingi. Ainus muudatus mu taktikas oli varem välja uurida, millisesse kohta ma üldse tegelikkuses tööle tahtsin saada. Kas see oli kohvik, baar, pubi, klubi, restoran või mõni muu koht? Baaris töötamise kogemus ja kokteilide valmistamise oskus oli mul varasemalt olemas, pealegi ei tea ma ühtegi eestlast, kes ei oskaks kokteili teha. Pealekauba oman teadmisi ka veel kohvimasina kasutamisest ning randmesse on justkui automaatselt sisse programmeeritud kohvide peale lillede ning südamete joonistamine.
Kohad valitud, kõik omamoodi väga prestiižikad: Coogee Paviljon, kolmekorruseline kohvik-baar/klubi-baar/katusekohvik kõige populaarseima mere äärel. Proovipäev anti kohapeal… kolm nädalat hiljem. Ooperimaja Ooperi Baar, mahutab üle 700 inimese, neli baari ja kaunis meri kõrval sillerdamas. Proovipäev anti järgmise päeva hommikule. Coogee Paviljoni ma enam ei läinud.
Pilt Hanna-Lysast töötajate stendil
Intervjuu
Tegelikkuses mingisugust ametlikku intervjuud aset ei leidnudki. Istusime sama hommik maha, kui ma sinna oma naeratuse ja resumeega kohale jõudsin. Paar vabas vormis küsimust hiljem (peamised mu kogemuste kohta) ütles baari peajuhataja mulle, et järgmisel hommikul näeme. Ma olin nii õnnelik sealt välja sammudes, et oleksin peaaegu vastu posti kõndinud, kui emale äsjajuhtunud situatsioonimuudatusest kirjutasin.
Töökultuur traveller’ina
Sydneys ja üleüldiselt Austraalias on väga palju ajutisi inimesi. Kes tulevad 417 viisaga saavad töötada ükskõik, millise tööandja juures kuus kuud. Kuna viisa kehtib üks aasta, siis idee poolest on valitsus proovinud ajutiselt riigis pesitsevatele inimestele teha kergemaks maksude ajamist, jaotades aastase kaheks ning andes inimesele valiku kahes erinevas ettevõttes kogemust teenida. See on minu silmis natukene tagurpidi läinud ja paljud inimesed teevad paar kuud siin ja paar kuud seal tööd, seega kaastöötajad on pidevalt vahetumises.
Minul oli kindel plaan olla oma kuus kuud ära Ooperi Baaris ning siis edasi liikuda. Olin seal küll viis kuud, kuid selle viie kuu jooksul oli mul nii palju kaastöötajaid, et see oli kohati peadpööritav. Olin kord nädal haige ja kui tagasi tulin, siis oli pool tiimi oli vahetunud. Uus kummaline aspekt, mida ma reaalsuses üldse ette ei osanud kujutada.
Nüüd on varsti kuu möödas mu ajast Ooperi Baaris ja igatsus on tohutu. Jah, töötunde oli kusagil 240 kuus, ent arvestades seda tempot, mis pidevalt taga oli, siis ma imestan, et peale seda viit kuud jalad veel all on.
Päevas teenindada tuhandeid kliente, vahel lauspäikese all, vahel paduvihmas ja äikeses, tegeleda väga imelikult agressiivsete kajakatega (just, mõtlen neid linde) – mitte miski ei muutnud minu jaoks selles baaris töötamist negatiivseks kogemuseks.
Kolleegidega arusaamatused said alati lahendatud, juhatus oli imeline, omanik oli oma viieteist aastase perioodi jooksul õppinud lahendama igat situatsiooni. Seega õppisin peaaegu iga päev midagi uut. Sellist töökogemust on võimatu saada Eestis, kuna sellist restoran-baari ei Eestis lihtsalt pole. Nii palju andekaid ja erinevaid inimesi, igapäev oli omaette seiklus. Sellist kirjut kollektiivi ja kogemust ma väikesest Eestist ei leia.
Loe ka: “19-aastaselt teisele poole maakera“.
