Loomekonkursi “Neljaseina kunst” parimad luuletused

Illustratiivne foto. Allikas pexels.com
Illustratiivne foto. Allikas pexels.com

Loomekonkurss “Neljaseina kunst”on lõppenud ning võidutööga saad tutvuda SIIN. Selles postitused toome välja konkursi žüriile silmajäänud luuletused.

 

NELJA SEINA VAHEL
Sander Elmik
Ristiku Põhikool, 8.c

Istun toas, ei süüta tuld,

mul ei ole enam und.

Väljas alles tõuseb päike,

tudub vaikselt õde väike.

 

Mõtted ringi käivad peas,

tuju pole üldse hea.

Tühja seina jõllitan,

siin vist ära hallitan.

 

Siis, kui algas karantiin,

rõõmus oli meel,

nüüd vaid prügi välja viin,

muud ei miskit tee.

 

Õppida on hullult palju,

sellest kopp on ees,

pole sõpru, kes teeks nalju,

hoiaks rõõmsat meelt.

 

Karantiin
Aliine Rehtla

Eesti majad täis on lapsi,

Kõik ju ainult seda kartsid.

Kordki saab ju olla kodus,

Seda kinnitab ka kohus.

 

Telekast me infot saame,

Peame nelja seina raame.

Koolitööd on juba tehtud,

Õpetajal ära nähtud.

 

Koolis on meil väike puhkus,

Kuigi see ei ole uhkus.

Kooli minnes jälle palju,

Ei saa teha üldse nalju.

 

Muidu meie naljad kallid,

Tunnistusel väga hallid.

Tunnid on meil iga hommik,

Ära kuivanud on kummik.

 

Sest me pole õues käinud,

Ega kooli nime näinud.

Maist me jälle sinna poole,

Näeme kõik me enda koole.

 

 

Koroonaviirus
Liisi Puusalu

On aasta 2020. Mu südames on siirus.

Kuid kuskil taamal hõljumas on koroonalise viirus.

Seetõttu elukorraldus on saanud teised tiivad,

ma istun kodukontoris, mul superema tiivad.

Kuid mis seal siiski salata, mul pole koolilapsi.

Kuid siiski väikseid jalgu jookseb ringi nagu naksti.

Me küll ei käi siin koolis, meil on elukestev õpe.

Ja naerust tulvil päevades ei seiklus otsa lõpe.

Iga mure kullahinnas, iga kurbus otsata,

püüan teha tööd ma kodus, pepu tooli potsatab.

Ja kui avad hetkeks faili, et saaks ülevaate tabel,

Kostub vetsus appihüüe – emme, anna ruttu paber!

Lõunaks kähku koorid kartulid ning viskad nad siis potti,

Samal ajal otsib suurem poja taga oma sokki.

Viivu aja pärast imbub tuppa praekartulite lõhna.

No selge! Keedukartulid on nüüd siis täitsa õhtal.

Meenuvad siis kuldsed sõnad – toitu tervislikult!

Vala ära kartulid ja pista pottgi likku!

Päevad pole vennad, küll homme läheb hästi,

ning sätid hoopis lauale sa võikud risti-rästi.

“Päevad pole vennad” kostub mõtteis justkui palve.

Ka siis, kui kodus olek tundub kestnud terve talve.

Ka siis, kui kõik on hästi, oled valmistumas tormiks,

Sest väikelastega see kõik on kujunemas normiks.

Vahel imestad ka ise, kui andeid tulvil on su keha.

Näiteks legodestki oskad purjelaeva vabalt teha.

Või teed võlujõuga musi, kui on haav või väike kriim.

“Tasa, tasa, kullakallis! Emme aitab, olen siin!”

Kodus olek pole piin. Ei ole närvgi süsimust.

Ema närvides on peidus hoopis udupehmet armastust.

Kallistusi. Hella sõna. Õpetust ja kõike muud.

Tähti. Päikest. Pilvetupse. Kullast helendavat kuud.

Sa mõistad paremini seda, mis toimub su ümber ja sees.

Kas rahu on tormises meres või koduses allikavees.

Sa õpid tundma iseend, oma lapsi ja kallist kaasat.

Ning mõtteis koroonaviirust kaugele-kaugele saadad…

Kuid kui siis saabub õhtu, meenub väike tõsiasi.

Ma olen kõigest ema, mitte kodustatud masin.

Ennem unne minekut annad andeks päeva vead.

Nii homme saabub parem! Usud ja ka tead!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga