Kas õppimist saab jaotada osadeks?

pixabay.com
pixabay.com

Tere. Mina olen jutustaja, kes põimib kokku kaks lugu mitteformaalsest õppimisest. Mis see täpselt on, selgub lugude kaudu. See, mida selle mittenii-väga-ametliku õppimisega peale hakata, ei pruugi küll praegu veel täpselt selgeks saada, kuid pakub omajagu mõtteharjutust. 

Niisiis, kaks lugu – üks on muide minu enda oma ja ulatub tagasi üsna kaugele, kuhugi 80-ndate aegu. Teine lugu on Elisabethi oma ja märksa värskem (sest Liisu on noor).

Esimene lugu on sellest, kuidas Ilona läheb kahel järjestikusel aastal keeltekooli, kuid jätab kevadel õppimise pooleli. Mis vahepeal juhtub, millega ta tegeleb, kas saab võõrkeele selgeks või mida veel õpib, selgubki järgnevalt.

Miks keeltekoolis õpituga ei võiks arvestada tavakool?

“Alustasin teismelisena kaks aastat järjest koos sõbrannaga inglise keele õppimist Tallinna Keeltekoolis. Sügisel käisin viksilt kohal, aga kevade poole, mida ilusamaks ilmad läksid, seda harvem pärast koolipäeva lõppu keeletundidesse jõudsin. Olin väsinud või siis sõbrannadega linna peal – jah, ka tollal võis, kui nüüd mõtlema hakata, olla probleem, et “noored jõlguvad tänaval”. Igatahes, ise ma seda nii ei kogenud ja keegi ei öelnud halvasti ka. Mäletan, et õppisin vanalinna üsna kiirelt selgeks ja sooritasin oma esimesi oste napi taskuraha eest.

Praegu ütleksin, et eks see selline informaalne õppimine oli. Inglise keele sain siiski selgeks. See oli mul tegelikult üsna hea kursustetagi, aga ilmselt otsisin väljakutset. Olin mingis mõttes üsna nohiklik – südametunnistus piinas keeltekooli poolelijätmise pärast ja nii võtsin vaevaks endale suvel kodus ise sama õpiku põhjal inglise keele tunde anda. Suvel hakkasin ka ingliskeelseid romaane lugema (tollal neid saada ei olnud, kuid sõbrannale oli keegi kusagilt toonud) ja seegi aitas edasi.

Praegu olen seda meelt, et muidugi oleks võinud inglise keele õpetaja mu püüdlusi märgata ja võib-olla isegi aines arvestada – keeltekooli tase oli siiski kõrgem kui koolis ja eks mul oligi kooli keeletundides igav. Ehk oleksin sel juhul kursustel korralikumalt käinud ja suurema arenguhüppegi teinud. Nii mõtlen tagantjärele, täiskasvanuna.”

Enne järelduste tegemist vaatame, mida Elisabeth räägib, sest mine tea, võib-olla on arusaamine õppimisest koolis ja väljaspool kooli praeguseks muutunud.

“Gümnaasiumi ajal oli minu koolis palju võimalusi selleks, et klassikalise õppekava kaheksast viieni läbi töötamise kõrvalt ka teistes valdkondades silmaringi avardada. Koolis toimusid huviringid: sai tantsida, laulda ja meisterdada. Gümnaasiumisse astudes pidi iga õpilane valima endale kindlas mahus valikaineid ja nende valik ulatus gastronoomiast riigikaitseni. Mõistagi ei olnud kursuste läbimine arvestatav üksnes suvalise sooritatud templiga tunnistusel, vaid nende eest pandi hindeid ja selleks tuli teha tööd. Tean, et just tänu sellistele võimalustele ei pea ma ülejäänud elu ainult omaenda väikese teadmistemätta otsas kükitama, vaid saan joosta ja hüpelda ühelt künkalt teisele ning vaadata, millise otsast paistab ilusaim vaade.

Teisena toon esile keeleõppe. Õppisin üheksanda klassini C-keelena prantsuse keelt, mis meeldis mulle väga ja tuli hästi välja. Kui üheksas klass ära lõppes ja prantsuse keele tunde enam ei toimunud, otsustasin minna edasi õppima Prantsuse kultuurikeskusesse Tallinnas. Õppisin vahelduva eduga umbes ühe kooliaasta. Tunnid toimusid õhtuti pärast kooli ja olid sageli üsna väsitavad, aga kuidagi ma oma eksami ära tegin ja võtsin vastu A2-taseme diplomi.

Hiljem, alles 12. klassis, võtsin prantsuse keele edasiõppimise uuesti ülesandeks ja seda valikainena. Õpetaja loomulikult teadis minu varasematest õpingutest ja oskas nendega arvestada, ehkki paremaid hindeid või suuremat poolehoidu ma ei saanud. Ta lihtsalt teadis, et olen see, kes tunneb asja vastu huvi, näitab kirge üles ja tahab alati rohkem teha, rohkem teada. Ülikooli keeleõpingutega jäin paraku hiljaks, aga õpitud teadmisi oleks saanud seal üle kanda.”

Justkui midagi pole muutunud?

Niisiis, mulle tundub, Ilona ja Elisabethi lugusid võrreldes, et midagi ei ole väga muutunud. Koolitundidele lisaks õppisid noored siis, ja õpivad siiani, ka mujal, oma huvidest lähtudes. Muutunud ei ole seegi, et koolipäevad on väsitavad ja huvialaga tegelemiseks tuleb see väsimus ületada.

Mõtlema paneb aga see, kas ja kui palju noorte aega väärtustatakse? Kas ta peab olema nii tunnis, kus tal on igav, kui ka keeltekoolis? Mis talle kasulikum oleks? Kui palju märgatakse ja väärtustatakse annet ja soovi mingil alal kaugemale jõuda või areneda? Muutunud ei ole ka see, et esimene märkaja, väärtustaja ja toetaja saab olla õpetaja. Ent vaatame edasi, kuidas selle väärtustamisega ja mitteformaalõppe kogemuse arvestamisega on.

Ülikoolis arvestatakse ka rahvatantsutrenniga

Siin saab Elisabethi lugu edasi rääkida.

“Hiljem ülikoolis õppides sain võimaluse kanda üle varasemaid teadmisi ja õpinguid muudest valdkondadest – olen saanud õppekavasse üle kanda õpilasakadeemias läbitud kursuseid. Õpilasakadeemia on ülikooli loengute sari gümnaasiuminoortele, mille läbides saadakse ainepunkte. Neid saab hiljem ülikooli astudes oma õppekavasse lisada ja nii on kergem vajalike ainepunktide mahtu täis saada. Peale selle on mu õppetöös arvestatud ka rahvatantsutrennid, sest kaks korda nädalas poolteist tundi toimuvad trennid võiksid ju vabalt mõne loengu mõõdu välja anda.”

Meeldiv üllatus – see, millest Elisabeth räägib, näib väga mõistlik. Tõesti, kaks korda nädalas rahvatantsutrenni võib anda välja loengute mahu ja vabaainena arvestatud saada. Aga … kas selline eelis peaks olema ainult üliõpilasel? Kas oma ande arendamist, teadmiste süvendamist, huvialaga intensiivselt tegelemist ei peaks arvestama juba gümnaasiumis või põhikoolis? Kas anda õpetajale vabad käed või oleks vaja mingeid ühiseid põhimõtteid? 

Uurime, mida arvavad teemast asjatundjad.

Elutarkus ei kujune üsknes teadmisi omandades.

Larissa Jõgi
andragoogika professor, Tallinna Ülikooli haridusteaduste
instituudi elukestva ja mitteformaalse õppe
akadeemilise suuna juht

Elisabethi ja Ilona lood on õppimise ja eneseotsimise lood, mis kõnelevad sellest, et õppimine ja elutarkus ei kujune üksnes n-ö õigeid teadmisi omandades. Õppimine on seotud erinevate huvide ja võimalustega ning noorte endi valikutega, kus mingis olukorras omandatud kogemus julgustab jätkama või suunab hoopis teistele radadele.

Õppimine kui põnev, isiklik ja inimese eluga seotud kogemus ei ole “osadeks” jagatav või punktide mahuga asendatav “õpiühik”. Nii on noortel endil võimalus otsida õpitule ja kogetule lugude kaudu uusi tähendusi, avastada nii ennast kui ka mitteformaalse õppimise võimalusi ja võlusid.

Saadud kogemused aitavad elus kindlasti edasi.

Triino Lest
Eesti Noorsootöötajate Kogu juhatuse liige

Olen pikalt töötanud koolis huvijuhina ja tean, et paljud noored avastavad oma anded just tänu hobidele, vabaainetele või vabatahtlikule tööle. Selle käigus kujunevad uued arusaamad, oskused ja väärtused, mis mõjutavad inimese elu ja karjäärivalikut.

Mitteformaalne õppimine on võti teooria ja tegeliku elu vahel, mis aitab keerata lahti mõistatust – jah, see on minu kutsumus ja rõõm, või siis mitte. Mitteformaalõppes saadud kogemuste ja emotsioonide põhjal on palju lihtsam oma teed tulevikku rajama hakata. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga