Jäätisest ja unistustest

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, näituse Must maja avamine, 2014. Foto autor Johannes Säre
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, näituse Must maja avamine, 2014. Foto autor Johannes Säre

Kristiina Hansen (29) ja Sigrid Viir (36) on leidnud oma kutsumuse – nende kireks on jäätis. Intervjuus jagavad ettevõtlikud noored naised muljeid kohvikupidamisest, jäätisest, põnevatest maitsetest ning sellest, kuidas muuta oma elu unistuste vääriliseks. 

Palun tutvustage end ja rääkige, kuidas jõudsite oma ettevõtmistes pop-up-jäätisekohviku Jäätis pidamiseni? 

Saime tuttavaks Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonnas – sattusime mõlemad õppima samale kursusele. Tegutseme kunstnikena ning meie esmane koostöö on alguse saanud ühiseid näituseid korraldades.

Jäätise tegemiseni viis meid mitme naljaka juhuse kokkusattumus – Kalamaja päevad, kardemonisaialembus ja sünnipäevaks kingitud jäätisemasin. Ja kõik see viis ühise mõtteni müüa Kalamaja päevadel (2014) isetehtud vana kooli vahvlijäätist. Erakordne oli aga see, et müüsime jäätist maja teise korruse aknast ning pidime jäätised klientidele korviga alla laskma. Midagi sellist ei olnud inimesed varem näinud, mistõttu muutus meie ettevõtmine üsna kiirelt väga populaarseks. Saime toonasest pikast järjekorrast ja elevil klientidest palju innustust ning otsustasime, et peame seda veel tegema.
Nüüdseks oleme jäätisekohvikut pidanud juba kaks suve ning isetehtud jäätist müünud Pelgulinna päevadel, Intsikurmu muusikafestivalil, Tallinna Linnateatri laadal, fotokunstimessil jm. Ehitasime omale ka väikese jäämäekujulise jäätisekioski, mida kasutame siis, kui aknast müümine ei ole võimalik.

Jäätis on ju ennekõike ikkagi magustoit, mille söömisega ei tasuks liialdada. Kas peate jäätise valmistamisel kuidagi ka silmas, et see oleks tervislik?

Meie eesmärk ei ole suur läbimüük ega teenistus, seega saame oma asja ajades jääda klientide vastu ausaks – kindlasti ei ole jäätis tervislik, kui seda süüa palju. Tervislik toitumine tähendab aga mitmekülgset toidulauda. Kui jäätist või muid maiustusi endale siiski aeg-ajalt lubada, tasub meeles pidada, et isevalmistatud toit on alati parem, sest siis saad olla kindel, et sinna ei ole lisatud säilitusaineid, maitsetugevdajaid ega muid võõrapäraste nimedega arusaamatuid koostisosi.

Kasutame oma jäätistes võimalikult häid ja alati kodumaiseid tooraineid – võimalusel kodukanade mune, mida saame Kristiina tädi käest Saaremaalt, vähe suhkrut, kvaliteetseid piimatooteid jne. Kui jäätises on marju või puuvilju, on need enamasti meie enda korjatud või mõne kohaliku kaupleja käest ostetud. Arvestame uusi maitseid katsetades alati hooajalise kodumaise toorainega.

Teeme ka vegan-jäätiseid, mis põhinevad erinevatel taimsetel toorainetel nagu kookospiim, kakaovõi, mandlipiim jne.

Teie menüüs on väga huvitavad jäätisemaitsed, nagu maapähklivõijäätis pretzeliga, karamellijäätis roosmariiniga või kõrvitsajäätis karamelliste Kreeka pähklitega. Kust teil sellised ideed tulevad?

Praeguseks on meil umbes 30 maitsesorti, millega ise väga rahul oleme. Iga kord, kui mõnel sündmusel jäätist müüme, püüame lagedale tulla vähemalt ühe uue maitsega. Seni ei ole veel ideedepuudust tulnud.

Arvestame nii enda kui ka klientide maitse-eelistustega ning kindlasti lisame menüüsse ka hooajalistest andidest ammutatud uusi maitseid. Eks üksjagu on ka eksperimenteerimist.

Maitsete rohkust ja katsetamisvabadust saamegi endale lubada just seetõttu, et meie tootmine on väike ja meie jäätist ei müüda suurtes kauplustes. Uute maitsete katsetamine on aga kõige huvitavam osa sellest tööprotsessist.

Tean, et teil on olnud ka huvitavaid koostööprojekte erinevate ettevõtjatega – kuidas need projektid on sündinud?

Koostööprojektid on sündinud meie algatusel, kuid on ka otse ühendust võetud. Enamasti on muidugi jäätis see, mis asjad liikuma paneb – kui keegi on saanud meie jäätist proovida, soovitatakse meid teistelegi, ja nii ongi tavaliselt uued koostööd alguse saanud. Põhjala käest saame näiteks õlut, millest õllejäätist teeme, Intsikurmu muusikafestivalile soovitas meid Burgerbox ja sealt omakorda leidsime uued sõbrad Telliskivi loomelinnakus tegutseva Renardi kohvipoe näol.

Mis oleks üks nõuanne neile noortele, kes samuti unistavad kohvikupidamisest?

Eesti on selline koht, kus paljud asjad toimuvad lihtsamalt kui mujal maailmas. Mõnikord ongi nii, et kui tahad näiteks isevalmistatud kaneelirulle müüa, siis otsid mõne sündmuse, kus lubatakse samuti kasvõi aknast saiu müüa ja sealt võibki asi alguse saada. Esimene samm ongi vast kõige keerulisem. Isegi kui esialgu kõik plaanipäraselt ei kulge, pole sellest ju midagi halba. Tähtis on idee ja kui sellega kaasa tullakse, siis tasub kindlasti edasi katsetada. Kohe ja kiirelt ei peagi maailma vallutama ega miljonäriks saama!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga