Intervjuu Raili Krustaga

Foto: erakogu

Seekordne Noor Tegija intervjuu on tehtud Railiga, kes on kirglik hobuste fänn ja ratsutaja. Juttu tuleb nii hobustest, ratsutamisest kui ka oma talli loomisest. Head lugemist!

 

Foto: erakoguRäägi endast – kes sa oled ja kust sa tuled?
Olen 21-aastane noor ja hetkel elan Tallinnas, kuid minu süda on Tallinnast 20 km kaugusel väikeses külas, kus mul on väike kodutall, mida ma ise majandan. Gümnaasiumi lõpetasin Audentese Spordigümnaasiumis laskespordi erialal, paralleelselt ka ratsutasin ja tegin üldfüüsilist trenni. Kahjuks laskespordiga ma enam “kutsehaiguse” tõttu tegeleda ei saa, kuid õnneks on mul võimalus ratsutada. Praegu käin ülikoolis, töötan, majandan talli ja ratsutan.

Kuidas jõudsid hobuste ja ratsutamise juurde ning mis sind selle juures kõige enam võlub?
Hobused on mulle kogu aeg meeldinud. Ma ei oska öelda, millest see alguse sai, sest keegi minu perekonnas hobustega varem tegelenud pole. 

Minu jaoks on kõige olulisem side hobusega ning ratsutamine on teisejärguline. Mind võlub hobuste juures kõige rohkem see, et iga loom on täiesti eraldiseisev indiviid oma mõtete, tujude ja vajadustega ning iga hobusega suhtlemisel on vaja ennast n.ö uuesti ümber häälestada. Sama kehtib ka ratsutamise puhul – iga hobune on erinev ning hea ratsanik peab olema suuteline kohanema vastavalt konkreetsele hobusele, mitte vastupidi. 

Mis on kõige suurem väljakutse hobustega tegelemise juures?
Kannatlikkus ja järjepidevus. Hobused on nagu väikesed lapsed – nad katsetavad pidevalt piire ja teevad aeg-ajalt inimese mõistes mitte kõige ratsionaalsemaid otsuseid.


Kas sul on enda hobune? Kuidas te kohtusite?
Mul on hetkel kaks isiklikku hobust ja üks rendihobune. Hobuse rentimine tähendab seda, et hobuse rentija tasub üldjuhul kõik hobusega seotud kulud (veterinaar, kabjahooldus, boksiüür, täiendsööt jne) ning vastutasuks saab hobusega ratsutada ja toimetada vastavalt kokkuleppele hobuse omanikuga.

Enda esimest hobust Ruudit kohtasin aastal 2011 juhuslikult. Naaber ostis endale vasika ja sai vana hobuse kauba peale ning mina pidin muidugi kohe ta enda hoole alla võtma. Teist hobust Felipet kohtasin aastal 2013, kui sama naaber ostis endale kaks hobust juurde. Felipega ma paar esimest aastat ei ratsutanud, sest temaga tegeles minu sõbranna. Rentisin neid hobuseid väga mitu aastat, kuni lõpuks avanes võimalus nad ära osta. Kahjuks ühe hobusega on meie teed lahku läinud, kuid Ruudi ja Felipe on jätkuvalt minuga. 

Minu rendihobune Reffelon toodi algselt minu talli lihtsalt puhkama ja vigastusest taastuma, kuid kuidagi juhtus, et hakkasin veidi vähem kui aasta pärast temaga rohkem tegelema, siis juba ratsutama ja siin me nüüd oleme.

Foto: erakoguKaua oled ratsutamisega tegelenud ja mis on sinu senised suurimad saavutused?
Ratsutamisega olen tegelenud umbes 14 aastat. Ma arvan, et mu suurim saavutus on isiklik areng – olen tänu hobustele muutunud kannatlikumaks, õppinud leidma alternatiive. Sportlikke saavutusi ma ei pea oluliseks, sest võistlusspordi kui sellisega ma ei tegele – võistlen vaid endale ja hobusele kogemuse andmiseks ning oma lõbuks. Kui mõnikord juhtub, et saan auhinnalisele kohale, siis see on vaid boonus, aga mitte saavutus omaette.

Kui üks noor soovib ratsutamisega tegelema hakata, siis kust ja millest alustada?
Ilmselt oleks kõige mõistlikum uurida mõne kohaliku hobusepidaja või ratsakooli käest, kas on võimalik võtta treeninguid.

Ratsutamine tundub kallis hobi olevat. Milliste väljaminekutega tuleb arvestada, kui soovida selle alaga alustada?
Kindlasti ei ole tegemist odava hobiga, kuid mulle ei meeldi öelda, et ratsutamine on kallis. Näiteks on inimesel võimalik valida, kas ta hoiab oma hobust luksustallis ja maksab 600 eurot kuus boksiüüri või hoiab teda veidi tagasihoidlikumate tingimustega tallis ja maksab vähem. Sama kehtib ka varustuse ja kõige muu kohta. Aga veterinaaria on küll kallis, eriti keerulisemate probleemide ja operatsioonide puhul, kus summad võivad ulatuda viiekohaliste summadeni. Küll aga mängib raha väga olulist rolli ratsaspordis – tasuda tuleb treeningud, võistluste litsentsid, stardimaksud, transport, samuti on spordis (enamal kui harrastaja tasemel) vaja võimekat hobust. Ütleme nii, et odavam on käia kusagil treeningul kui isiklikku hobust omada, sest see võib kaasa tuua ootamatult suuri kulutusi.

Alaga alustamiseks peaks esmalt välja mõtlema, mis on eesmärgid – kas soovitakse teha sporti, olla niisama harrastaja, ratsutada oma lõbuks vms. Üldiselt ei ole esimesed treeningud väga kulukad ning jäävad keskmiselt 15-30 euro piiridesse (sõltuvalt asukohast ja sellest, mitu inimest on ühes treeningus – soovitan esialgu eratrennides osaleda, et saada parem tunnetus). Esialgu ei ole mõtet isiklikku ratsavarustust osta, kuid kindla huvi korral on mõistlik soetada isiklik turvakiiver, spetsiaalsed ratsakindad, ratsasaapad ja ratsapüksid. Hinnad on väga suhtelised – kõikidele turvakiivritele on kehtestatud ühtsed nõudmised, millele need vastavad; algajale sobilikud ratsapüksid võib leida ca 50 euro eest; ratsasaabaste puhul sõltub hind sellest, kas soovitakse kasutada poolsaabaste ja sääriste kombinatsiooni (ca 100 eurot) või pikki ratsasaapaid (ca 150 eurost algavad kvaliteetsemate saabaste hinnad). Soovitan osta ka turvavesti, mis kaitseb ratsaniku rindkeret ja selga löökide eest – taaskord on hinnad väga varieeruvad, kuid turvavestide puhul kehtib pigem reegel – mida kallim, seda mugavam (aga sama turvaline).

Foto: erakoguRäägi lähemalt oma tööst tallis. Kaua oled seda tööd teinud ja mida see töö endast täpsemalt kujutab?
Olen erinevates tallides töötanud järjepidevalt nüüdseks 3 aastat. Tööülesanded varieeruvad, kuid üldjuhul kuuluvad tallitöötaja ülesannete hulka hobuste söötmine, asemete puhastamine, hobuste kopeldamine ja jalutusmasinasse viimine. Lisaks eelpool nimetatud ülesannetele tuleb tihti tegeleda ka jooksvate asjadega nagu söögi- ja jooginõude puhastamine (sõltub töökohast), hobuste tekkide vahetamine, üldine talli korrashoid.

Millised on sinu edasised plaanid ja unistused seoses hobuste ja ratsutamisega?
Hetkel on ratsutamine pigem tagaplaanil ning suunan kogu oma energia hoopis oma kodutalli välja arendamisesse. Sellel aastal soovin valmis saada veel kaks varjualust, kuhu hobused saavad peitu pugeda halva ilma, päikese ja putukate eest. Järgmiste aastate eesmärgid on veel lahtised. Õnneks on minu ümber fantastilised inimesed, kes aitavad mul mu unistust realiseerida ning toetavad mind väga palju – ilma nendeta poleks midagi võimalik.

Õpid Tallinna Ülikoolis riigiteadust. Kas tulevikus näed end pigem tegelemas hobuste ja ratsutamisega või hoopis erialasel tööl?
Peale ülikooli lõpetamist on mul kindlasti plaanis jääda erialasele tööle, kuid hobused ja ratsutamine ei kao mu elust kuhugi. Ei oska öelda, kas kunagi planeerin hobused enda põhisissetulekuks ja täiskohaga tööks teha.

Mis hoiab sind tegutsemas?
Lapsepõlveunistus ehitada isiklik tall koos heade treeningtingimustega, et saaks aastaringselt ratsutamisega tegeleda.

Tegusatel inimestel on hea ajaplaneerimise oskus. Millised on sinu ajaplaneerimise nipid, millest võiks ka lugejatel kasu olla?
Ma olen kohutav ajaplaneerija, kuid ma mõtlen alati eelneval päeval järgmise päeva tegevused välja ning üritan need prioriteetide järjekorras ära teha. 

Kust saab sinu tegemisi jälgida?
Jagan oma tegemisi Instagramis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga