Eestlased on nagu veekindlad saapad

Pilt 5.1

Sofiya on Tallinnas tegutsev noor vabatahtlik, kes töötab igapäevaselt Tallinna Kesklinna noortekeskuses. Sofiya on siin Euroopa vabatahtliku teenistuse (EVT) projekti “Kultuuride turbulents” raames, mis on Tallinna noortega tegelema toonud viis välisvabatahtlikku erinevatest riikidest: Ungarist, Ukrainast, Valgevenest ja Itaaliast. Alljärgnevalt jagab Sofiya oma muljeid elust Tallinnas ja tööst noortega. 

Kaks ja pool kuud on juba möödunud minu uurimisreisist nimega “Kes on eestlased?”. Tahaksin jagada oma mõtteid. Mulle tundub, et mõnikord on eestlastel puudu päikesest. Valgevenes on kuumad suved ja külmad talved, mistõttu kogume suviti päikesest energiat ning kasutame seda talvel. Kuid Eestis ei käi see niimoodi. Ma näen, et Eesti inimesed on kohanenud vihmase ilmaga. Nad taluvad seda. Nad hingavad värsket õhku ja võitlevad vihmaga vihmavarjude abil, naerdes vihmale näkku. Eestlased on ilmselt nagu veekindlad saapad.

Sama on ka avatusega. Keegi ütles mulle, et eestlastele ei meeldi naeratada. Jah, kogesin seda mõnikord. Mõtlesin isegi naljaga pooleks, et Eestis on naeratamine ehk suisa seadusega keelatud. Kuid üldiselt on see nii ainult tänavatel. Ei ole saladus, et meile kõigile meeldib isiklik ruum ja emotsioonide jagamine on samuti üsna isiklik. Mul on teooria, et eestlased lihtsalt ei raiska oma energiat (naeratused, kallistused jne) teiste peale, kuna energiaallikas (päike) on piiratud. Ükskord ütles mu valgevenelasest sõber Petra, kes kolis minu kodulinnast Tallinna õppima: “Sofiya, kui leiad omale eestlasest sõbra, siis ära palun lase teda käest, see on tõeline aare.” Tal oli kahtlemata õigus.

Minu arvates on eestlased väga töökad, kuid oskavad ka lõõgastuda. Meelelahutust jagub igale maitsele. Seega hoiavad nad head tasakaalu töö ja puhkamise vahel. Töötan praegu Kesklinna noortekeskuses. Ausalt öeldes on mul raske oma valgevenelastest sõpradele selgeks teha, kus töötan. Valgevenes on meil huviringid, valikained, spordiklubid jne. Meil on küll n-ö Noortekeskus minu kodulinnas Grodnos, kuid see on tegelikult ööklubi, nii nagu Hollywood Eestis.

Seega on noortekeskuse mõiste valgevenelaste jaoks võõras. Just seetõttu arvan, et noorsootöö keskkond on miski, mille üle eestlased võivad uhked olla. See süsteem tagab Eesti noorte isiksuste mitmekülgse arengu.

Pilt 5.2

Sofiya Haurylenka:  Ükskord ütles mu valgevenelasest sõber Petra, kes kolis minu kodulinnast Tallinna õppima: “Sofiya, kui leiad omale eestlasest sõbra, siis ära palun lase teda käest, see on tõeline aare.” Tal oli kahtlemata õigus.

Ükskord jälgisin Lego klotsidega ehitamise võistlust oma noortekeskuses. Laste (vanuses umbes 8‒13) ülesandeks oli ehitada midagi, mis algab K-tähega. Võite ette kujutada minu üllatust, kui ehitusklotsidest tekkisid Käsna-Kalle, keskaegne turniir, kirikud. Need ju algavad eesti keeles K-tähega! Mulle avaldas muljet, kuidas lapsed ehitasid erinevaid asju nii kiiresti ja detailselt. Seejärel rääkisid nad oma tööde ehitamise ajaloost ning seda inglise keeles! Olin samal ajal nii rõõmus kui ka segaduses ‒ ma ei teadnud isegi kõik ingliskeelsete sõnade tähendusi.

Inimesed ütlevad, et räägin eesti keelt väga armsa aktsendiga. Ausalt öeldes olin üllatunud, et Eestis minu jaoks keelebarjäär puudub. Paljud lapsed räägivad head inglise keelt. Täiskasvanud räägivad vene keelt, seega tunnen end alati mugavalt. Eesti keeles tuleb selgeks õppida lause “Ma räägin inglise keelt, vene keelt ja valgevene keelt” ja kõik läheb kui lepase reega.

Vahel räägivad minu kolleegid eesti keeles, kuid see on minu jaoks ka pluss ‒ ma ei koorma oma pead ebavajaliku teabega.

Ükskord oli noortekeskuses laps, kes ei rääkinud ei vene ega inglise keelt. Kuid me kasutasime mitteverbaalset suhtlemist ja lugesin talle eestikeelset raamatut. Puterdasin sageli keerulisemaid sõnu, näidates, et ma ei oska neid hääldada, ning ta parandas mind meeleldi. Mõistsin siis, kui oluline on lasta lastel end õpetada ja olla neile lähemal. “Kõik täiskasvanud on alguses olnud lapsed, kuid vähesed neist mäletavad seda” (Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints”).

Kõik saab alguse lapsepõlvest. Usun, et Eesti lastel on suur potentsiaal saavutada suuri asju.

Muuseas, hoian ühendust oma Valgevene organisatsiooniga New Faces ja jagan kogemusi selle kohta, kuidas Eesti sotsiaalsed mehhanismid toimivad.

Mul on piisavalt aega, seega, mida tulevik minu jaoks toob?

PS! Kui soovite ühendust võtta EVT vabatahtlikuga Valgevenest, Sofiya Haurylenkaga, siis kirjutage meiliaadressil sofiya@tallinnanoored.ee.

erasmus-logo-high-resolution

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga