BMX-freestyle’i tipp Daniel Dhers: hirmu ületamine hoiab noorena

Daniel Dhers ja Nick Bruce. FOTO: Artur Sadovski.  Jäädvustatud Spot Of Tallinnas, tehnika prokaamera.ee. Allikas: Postimees
Daniel Dhers ja Nick Bruce. FOTO: Artur Sadovski. Jäädvustatud Spot Of Tallinnas, tehnika prokaamera.ee. Allikas: Postimees

Daniel Dhers on BMX-freestyle’is tippude tipp ja viiekordne X-mängude võitja, kelle ulmelist osavust oleme näinud ka mitmel Simple Sessionil. Hiljuti külastas rattur EASi turismiarenduskeskuse kutsel Eestit ja trikitas Spot of Tallinn Bowlis

Daniel tundub koosnevast tohutust energiast, laiast naeratusest ja pikkadest juustest. Ta mõjub erksalt ja eksootiliselt, nagu ühelt Venezuela päritolu kutilt ootadki. See sale ja sitke vend näeb oma 31 eluaastast tublisti noorem välja ning krutskeid täis iseloomu ta samuti ei varja.

Sõitma tulles sa ei otsi ju õnnetusi, sa otsid rõõmu ja adrenaliini – mida otsid, seda ka leiad.

 

Tegid äsja siin Spotis ulmelisi õhulende, räägi palun, mis tunne on õhus olla.

Sa oled vaba! Hirmu ei tunne. Õpid oma hirmu kontrollima, sellest üle olema – ja tekib vägev tunne. Just eneseületuse särin, see energia hoiab elus ja noorena! Lennates tunned end tõeliselt elusana.

Sellest tundest võib siis lausa sõltuvusse jääda?

Jaa, just. Minu meelest on see on üks tugevamaid emotsioone, mida elu pakub.

Kuidas sulle Eesti meeldib?

Oo, mulle meeldib siin! Olen juba neljandat korda Eestis ja tulen alati hea meelega tagasi. Tallinn on lahe linn, inimesed on väga sõbralikud, toit hea. Muidugi ma sooviksin, et siin poleks nii jube külm, brrr… Aga see-eest on teil siin väikeses riigis üks maailma paremaid skate-parke, täitsa hull värk! Uskumatu! Olen kogu maailma läbi reisinud, nii et võin seda öelda.

Mis teeb ühe pargi heaks?

Üks asi on see, et sul on lahe sõita, tekib mõnus flow ja võid tundide kaupa tüdinemata harjutada. Teine asi on turvalisus – kui läbimõeldud on disain, kui stabiilsed rambid ja obstaaklid. Mida parem park, seda ägedam ongi sõita ja seda vähem õnnetusi juhtub. Vahel võib mõni tehniline viga olla kukkumise põhjuseks. Spotis on ülilahe bowl, palju eri võimalusi, ja need kõik on omavahel seotud. Kui alles alustad, saab hüpata foam pit’i basseini või pehmendusega resi’le. Ideaalne koht, kus harjutada.

Miks suureneb BMXi populaarsus kogu maailmas?

Iga ala puhul loeb palju, kas noortel on võimalik seda harrastada. Ja kui kättesaadav on info. Et Eestis tuleb harrastajaid plahvatuslikult juurde, selle üle ma üldse ei imesta – teil on ju nii head võimalused. Selline park ja veel siseruumis, isegi ilm ei riku midagi ära!

See on igal pool maailmas nii, et kui võimalused on head, tekib kiiresti ka palju harrastajaid. Aga kui sul pole mitte kuskil sõita, siis sa seda ei tee, nii lihtne see ongi!

FOTO: Artur Sadovski. Allikas: Postimees

FOTO: Artur Sadovski. Allikas: Postimees

Kuidas sa ise sõitma hakkasid?

Sõprade järgi – minu meelest käib see alati nii! Aastal 1998 läksin esimest korda elus street-parki ja sain aru, et just seda ma tahangi teha!

Olen kogu elu sporti teinud, eri alasid, hea enesetunde pärast. Aga just rattaga sõites on emotsioon kõige tugevam. Mulle meeldib see tohutu vabadus ja täielik sõltumatus – sellel alal teed sa kõike ise ja vastutad samuti ise. Miski ei jää kellegi teise taha. Sport on sport, sa ei mõtle haiget saamise võimalusele, mina lihtsalt otsustasin sõita.

BMX-freestyle’i peetakse väga ohtlikuks alaks.

Oo jaa! Aga ma arvan, et see on pigem arusaamatus, kõrvalseisjate vaade. Kui see ala oleks tõesti nii eluohtlik, nagu räägitakse, siis mitte keegi ju ei teeks seda! Kõik need väikesed lapsed, kes suure hasardiga sõidavad… keegi ei laseks neid ju sel juhul rambile. Iga sport on mõnes mõttes ohtlik – kui sa pingutad ja liigud, siis on võimalik ka viga saada. Tavaline jalgpall ja korvpall on palju ohtlikumad, seal on hulga rohkem vigastusi. Ja need ei sõltu sinust, näiteks keegi paneb sulle palliga vastu pead. Ma tean, mis tunne see on – ei ole üldse lahe! BMX-ratast juhid sa ise, nii et minu arust on see väga kindel tunne.

Mida soovitad algajale, kes tahaks ka BMX-freestyle’iga tutvust teha?

Naudi iga hetke – siis tuleb edasiminek palju kiiremini kui ennast tagant sundides. Oluline on alustada algusest, laduda korralik vundament – sul on vaja kontrollida oma keha ja tunnetada ratast. Teisiti seda ei tule kui lihtsalt väga palju tunde sõites. Aega kulub, aga kui sul on juba hea tunnetus, pole tegelikult raske trikke juurde õppida. Kui aga head vundamenti all ei ole, pole mõtet trikkide kallale minna.

Igal alal on nii – kõrvalt paistavad asjad palju lihtsamad, kui need tegelikult on. Kulub tohutult harjutamisaega, enne kui midagi välja tulema hakkab. Paljudel pole kannatust üha uuesti proovida. Ja ega seda ala pole väga uuritud ka, kuidas midagi täpselt õppida või vigastustest taastuda. Päris palju peab ise avastama. Mina soovitan alati: tee seda ala, mida sa tõesti armastad ja naudid, mis see ka poleks!

Kaua tuleb treenida, et saaks võistlema?

Oi, võistelda saad kohe! Algajate tasemel võid võistlema minna juba pärast esimest kuud. Aga profitasemeni jõudmine sõltub väga palju inimesest – ühel kulub selleks neli aastat, teisel neliteist.

Nüüd sa tahad kindlasti andekuse kohta küsida, eks? Mina ei usu üldse andesse! Sul võib olla anne ja maailma parimad eeldused, aga kui sa aega, pingutust ja pühendumist juurde ei pane, ei jõua sa mitte kuskile! Või isegi teed korraks kiire progressi, aga karjäär jääb väga lühikeseks. Mina usun, et sõltumata sellest, mida sa teed, läheb kusagile jõudmiseks tarvis aega, pühendumist ja palju rasket tööd.

Mida see raske töö tähendab, palju sina treenid?

Iga päev, kindlasti! Tavaliselt sõidan 2-3 tundi jutti. Mõni päev sõidan lausa mitu korda, igaüks ei viitsiks seda. Lisaks teen toetavaid treeninguid – tõstan raskusi, arendan kiirust. Tegelen sellega, mida parajasti tahan enda juures paremaks saada. Mulle meeldib trenn, liikudes tunnen ennast hästi. Nädala ehk suudaksin trennita olla, aga kaks nädalat on kindlasti juba liiga pikk paus! Sellega pole mu keha rahul ning see hakkab ka tulemustele mõjuma. Paigalseisu spordis ju pole, sa kas arened või taandarened.

Aga miks paljud ei julge ratta selga ronida?

Kõige raskem osa selles spordis toimub peas – sinu edu sõltub sellest, kui tugev sa vaimselt oled, palju ennast usaldada julged. Minu arvates on see ala samas väga hea eneseusu treening – kui saad hakkama raske trikiga, siis usud, et saad hakkama ka kõige muuga elus. Näen iga päev, kuidas just noortele ja lastele lisab see spordiala väga palju enesekindlust.

Ja meie hirmutaluvus on keskmisest palju suurem. Mina olen peale BMXi teinud tohutul hulgal muid ekstreemsusi, mu elus pole mitte midagi hirmu pärast tegemata jäänud.

Oskus hirmust üle olla tuleb ka samm-sammult, see on arendatav. Ma usun, et see on kasulik oskus elus, sa ei lähe verest välja.

Ega ülearune hirm kellegi elu toredamaks tõesti ei tee.

Ma olen täiesti nõus. Hirm ei ole lahe. Kui sa ei karda, saad kogeda palju enamat. Ellu tuleb nii palju ägedaid elamusi juurde. Mingi hirm siiski alati jääb, see hoiabki sind erksana, aga ei tasu selle vangi jääda.

BMXi-sõitjad kukuvad ja saavad viga, vaevalt sinagi erand oled. Milliseid pauke oled saanud?

Mul on karjääri jooksul nii mõnigi õnnetus juhtunud – üks ebameeldivam oli, kui esihamba välja kukkusin. Pane kirja, et hambaid on tark kaitsta! Olen murdnud hulga luid…

Minu kogemus näitab, et kukkumist saab samuti õppida, ja seda tulebki teha, siis oskad suurt osa vigastustest vältida. Kui kogu aeg mõtled, et OMG, kohe ma kukun, siis võib-olla pole see sinu ala.

Sõitma tulles sa ei otsi ju õnnetusi, sa otsid rõõmu ja adrenaliini – mida otsid, seda ka leiad.

Kuidas kukkumisest üles saada?

Siis pead lihtsalt korra välja astuma, puhkama, taastuma ja korralikult paranema. Aega maha võtta on muidugi hullult raske! Samm sammu haaval taastad ja tugevdad seda kehaosa, mis viga sai, tagasitulek spordi juurde käib närvesöövalt aeglaselt. Kui liigselt tormad, oled kohe nullis tagasi ja uuesti katki. Täie hooga saab treenida alles siis, kui oled täiesti terve.

Peamine on end taas vaimus tugevaks saada, sest pärast kukkumist tekib korraks barjäär ette. Kui sellest üle saad, oledki tagasi ja enne kui tähelegi paned, sama heas vormis kui varem.

Olgem ausad, hirmu ületamine pole lihtne. Suurem osa inimesi jätab parem asja sinnapaika, kui oht esimest korda vastu vaatab.

Muidugi, kes siis ikka tahab viga saada! Kui kohe on tõrge ees ja tahaks järele jätta, siis ära parem tee. Aga mina armastan seda sporti! Sõitmine tekitab superhea tunde. Olen paar korda mõelnud, et lõpetaks ära, paaril korral olen ka tüdinenud. Aga lõpuks tulen ikka tagasi. Hakkan igatsema seda tunnet, ma lihtsalt naudin liiga palju kõike, mida ratta seljas teha saab.

Mis sinu ellu peale BMXi veel mahub?

Tegelen paari äriga ja reisin väga palju. Sel aastal olen lennanud kokku 300 000 miili! Mul on omanimeline skate-park, olen selle omanike seas, ning oma show-kompanii. Pargi panime püsti 2014. aastal, osalesin disaini ja kõige muu juures. Üks äge trennikoht lastele ja peredele ja mul endal on ju ka vaja kohta, kus harjutamas käia. Ma ju võistlen seniajani!

Sa ütled seniajani! Kas 12 aastat kestnud profikarjäär on BMXi maailmas siis midagi erilist?

Jaa, õige! Pole just palju neid, kes nii pikalt jaksavad sel alal profilt võistelda ja aktiivsed olla. Osa lõpetab küll vigastuste tõttu, kuid mulle tundub, et sagedamaks katkestamise põhjuseks on see, et inimesed leiavad lihtsalt midagi muud ägedat, millega tegeleda. Aga mina endiselt naudin seda! Sest ma armastan reisida. Ja võistlemine – mul on iga kell hea ettekääne käepärast, et hästi palju reisida!

Mida pead oma karjääri tipphetkedeks?

Iga kord, kui võidad, ongi tipphetk. Ma olen nii õnnelik – et suutsin nii kõrgel tasemel sõita ja maailma parim olla. Võita omavanuseid kutte ja võita palju nooremaid kutte tekitab võimsa tunde. Olen palju kordi võitnud, aga emotsioon pole muutunud, see on ikka sama äge! Seda, et sa võidad, ei juhtu ju tegelikult tihti, aga kui juhtub, on väga magus tunne.

Allikas: Postimees.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga